Janno Reiljan: Ka võlausaldaja peaks vastutama
„Ja anna andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele,” olevat Jeesus ise õpetanud oma apostleid õigesti palvetama kristlaste peamises meieisapalves. See piiblilõik annab tunnistust võlaprobleemide ajaloolisest sügavusest ja ühiskondlikust tähtsusest. Meie maises maailmas ei ole võlgade andestamine ei populaarne ega ka levinud tegevus. Küll aga pakuvad võlakoormus ja sellega seotud probleemid üha enam peamurdmist nii inimeste ja ettevõtete kui ka riikide ja nende ühenduste tasandil.
Kapitalism pole kristlus
Aegade hämarusse kadunud kristluse lätetelt pärinevas palves on esiplaanile toodud võlausaldaja mõistvus ja seega ka vastutus. Raha võimu alla painutatud tänapäevases maailmas ja eriti veel röövkapitalismi arengufaasis olevas Eestis rõhutatakse ainult võlgniku vastutust ja kohustust. Viimane finantskriis nii üle maailma kui ka Eestis tekkis ja teravnes just võlausaldajate vastutustundetuse tõttu. Stabiilse arengu tagamiseks tuleb leida kuldne kesktee nende kahe äärmuse vahel – võla eest peavad võrdselt vastutama nii võlgnik kui ka võlausaldaja.
Võlga võiks võrrelda mürgi või püssiga. Satub see metslase kätte, siis läheb veel hästi, kui ta ainult ise kannatada saab. Võlausaldajad peaksid võlgu andes kandma samasugust vastutust nagu relva- ja mürgikäitluslubade jagajad. Võlgniku raskustesse sattumise korral tuleks põhjalik juurdlus läbi viia ka võlausaldaja suhtes: kas ei andnud ta vastutustundetult võlgu sellele, kelle võime võlaga toime tulla oli küsitav.
Paljudel kodulaenu võtjatel ületavat võlasumma tagatise suurust. Laenu andnud pangale on probleem lahenenud niipea, kui inimene on suutnud tagasi maksta tagatise realiseerimisväärtusest puudu jääva osa laenust. Inimesele jätkub aga „Vene rulett” kuni laenu kustutamiseni: tarvitseb tal kaotada õnnetuse, terviseprobleemide, majanduskriisi vms tõttu töö, ja kogu senine vaev kodu rajamisel haihtub nagu suits. Võlaga hättajäänud inimene on Eestis tunnistatud oma häda eest ainuvastutavaks, keda rapivad pangad, kohtud, kohtutäiturid ja muud. Hea, kui inimene pääseb ainult kodu ja sellesse maetud raha ning töö kaotusega. Sageli ei kata tagatise kiirmüügist saadud summa laenujääki ja siis tuleb koduta jäänul ikkagi võlaorjust jätkata. Vaevalt et surmgi päästab: küllap on võlausaldajatel varuks skeemid, mille abil tasumata võlasumma lastelt ja lastelastelt sisse nõuda.
Rahvusvaheline võlalõks
Euroopa Liiduga ühinemise järel asusid Eestit valitsevad välispangad võitlusse turu jagamiseks – inimeste laenude abil endaga sidumiseks. Laenu ei pidanud paluma – seda määriti inimestele kaela mitte ainult kergeusklikke hullutava reklaamiga, vaid otseselt ka telefonitsi kutsega „laenunõustamisele”. Inimesed ei pidanud tõestama oma võimet pikaajaliselt laenu teenindada, pankasid huvitas ainult oma huvide kaitstus tagatiste näol. Ei mingeid riskihinnanguid, pigem riskide varjamine nende hindamise oskuseta inimeste eest. Võlausaldajad ilmutasid laenajate suhtes täielikku hoolimatust. Ja miks ka mitte, kui Eesti seadused ei pane pankadele mingit vastutust laenuandmise tagajärgede eest. Kogu vastutus on veeretatud teadlikult ja sihipäraselt laenulõksu meelitatud inimestele. Ma ei imesta sugugi, kui Rootsi pankurid seejuures taevast tänades andunult meieisapalvet loevad. Vaevalt et „võlausaldajat kaitsvate” seaduste kehtestajadki tänuta jäävad.
Eurotsooniga ühinemise järel on Eesti riik veel tobedamas võlalõksus kui eestimaalased kodumaal – kinni tuleb hakata maksma võõraste võlausaldajate ja võlgnike vastutustundetu tegutsemise tagajärgi. Vaesel võlakoorma all ägavate elanikega riigil tuleb hakata „päästma” endast palju rikkamaid riike. Ja sugugi mitte ainult kolme õnnetut võlgnikku, vaid hoopis suuremaid ja rikkamaid riike, kust pärinevad „sinisilmsed” võlausaldajad – rahvusvahelised suurpangad.
Lolliks jääb „päästja”, mitte pank
Nii nagu mõni piiga läheb joodikule mehele lootuses, et see tema mõjul joomise maha jätab, nii võeti Kreeka eurotsooni poliitilises lootuses ta „ümber kasvatada” ja Maastrichti kriteeriume täitma panna. Rahvusvahelised suurpangad andsid aga Kreekale vastutust kartmata laenu, sest neil oli Euroopa keskpanga ja komisjoni kinnitus, et ühtki eurotsooni riiki pankrot ei ähvarda. Võlausaldajate vastutustundetus ei ole võlakriisi tekitamisel sugugi väiksem Kreeka omast.
Analoogselt Eesti olukorraga ei taha ka rahvusvahelise võlaprobleemi tekitajad ise vastutust kanda. Maailma finantskriisi esile kutsunud pankade turgutamiseks on kulutatud triljoneid dollareid (senini peamiselt USA) maksumaksjate raha. Nüüd tuleks siis päästma hakata end Kreekas, Portugalis ja teistes suurtes võlgnikriikides põhjakõrbemise äärele viinud Euroopa suurpankasid. Ega siis Kreekale või Portugalile suunatud abiraha lähe neile riikidele, see voolab ju tagasimaksetena võlausaldajatest pankade kaukasse EL-i juhtivates suurriikides. Neis pankades makstakse juhtidele prisked boonused ja aktsionäridele rasvased dividendid – riskantse äri õnnestumine väärib ju tasu.
Rahul võivad olla ka vastutustundetute pankade asukohariigid – töötajad saavad palka ja riigieelarve makse. Lolliks jäävad aga kõik need „päästepakettides” osalejad, kelle pangad laenurallil ei osalenud – neile jääb maksmise rõõm ja õnnis unistus laenusid tagasi maksvast Kreekast, Iirimaast, Portugalist… Kreeklased, iirlased ja portugallased on aga oma valitsuste ja rahvusvaheliste pankade koostöös sama lolliks tehtud nagu tublid eestimaalasedki.
