Janek Mäggi: Ettevõtjad - kurja riigi saamatu aadelkond

 (46)

Janek Mäggi
Foto: Andres Putting

Ansiplikult siiras olles, on tööandjate manifest deklaratiivne, igav, õõnes, uute mõtete vaba – nagu eilne ajaleht, mis peaministrit tsiteerides: ei vääri arutamist.

Kuidas sai juhtuda, et Eesti ärksamad majandustegelased tulid välja saamatusega, mille mõttelend lõpeb esimese puu taga, täpsemalt öeldes vastu seda? Põhjus on eelkõige keskpärases eneseväljendusoskuses, mitte käsitletud probleemide ebaolulisuses.

Manifest justkui unustaks, et majanduse ainus tõeline regulaator on vaba turg ning kõigi turul tegutsejate soovi teenida maksimaalselt palju raha/kasumit. Ettevõtlus ei saa kunagi loota heale/heldele riigile. Riik on alati halb – maksude kogumine on iseenesest inimvaenulik tegevus – saame ju mingi koguse teenuseid, jah, kuid võib-olla mina neid teenuseid üldse ei vaja või ei kasuta? Selline mõtteviis on ajalooline.

Maffia, mis tõlkeks tähendab “vaen seaduse vastu”, arenes Sitsiilias kurja riigi, teisi kurnava aadelkonna ja tohutu vaesuse tõttu.

Tööandjatega tuleb nõus olla, et pole see Eesti riik hea midagi. Ikka kuri. Töötajate sportimise eest tasumise erisoodustusena maksustamine on üks näide: ma võin ju tööandjana spordiraha palgana välja maksta, aga siis ei lähe see reeglina sugugi mitte 100% kindlalt terve keha arendamisele – ikka on midagi veel tähtsamat. Mõni eluline “auk”, mis selle neelab.

Siiski kumab manifestist rohkem läbi soov töövõtjaid “orjastada”. Jutt, et väärtustagem kutseõpet, on ju tore, kuid sinikraeks olemist eraldi eemärgiks seada, on pentsik. Iga normaalne inimene tahab pürgida nii kõrgele kui võimalik – isegi, kui ta seda ei viitsi – aga ta tahab!

Loe veel

Võõrtööliste sissetoomise soov on samuti arusaamatu: näitab, et manifesti koostajad ei ole kursis, mis lääneriikides toimub. Eelmise aasta lõpus oli Economistis mitu tabelit, mille pealkiri oli: “Ma ei ole rassist, aga:...”. Tabel näitas, kuidas lääne-eurooplased (seaduslikesse) sisserändajatesse suhtuvad. Prantsuse presidendi mustlaskaasus lähtus rahva tahtest.

Eriti Suurbritannias, aga ka USAs, Saksamaal, Hollandis jt lääneriikides arvavad umbes pooled inimesed, et sisserändajad võtavad ära nende töö, seaduslikud immigrandid suurendavad kuritegevust ning neil ei ole õigust samasugustele hüvedele. Ühesõnaga, “pärismaaalased” arvavad "sissetungijatest" halvasti. Kui meil on enam kui 70000 registreeritud töötut ja kus ka ettevõtetel ei ole piisavalt tööd... Riik ja äri ei saa unustada sotsiaalset keskkonda, kus me elame. See on kõige alus.

Manifeste on mõtet koostada siis, kui nad midagi muudavad. Praegune manifest seda ei suuda. Ajakirjandus sai siiski palju tööd ning lihtrahvas nägi, kui hea “tsaar” tal on.

Varem on prominentsed ettevõtjad (keda Eestis võib vabalt aadelkonnaks nimetada) kasutanud otsekontakte poliitikutega, et endale soodsaid seadusemuudatusi või koguni seadusi saada. Avalike avaldustega rahva hulgas ebapopulaarsetele soovidele toetuse otsimine on peaaegu alati mõttetu, kuid saamatult seda mõttetum.

Ühteist on meil juhtunust õppida ikkagi. Esiteks: me teame, et igasugused dokumendid, olgu manifestid, avalikud kirjad vms, mille koostamisse ja kooskõlastamisse on kaasatud kümneid inimesi, ei saavata kunagi sellist vormi, mis nende eemärgi täidab. Praegu on tööandjad ajastult rumalateks tembeldatud ja nende (ka head mõtted) veega alla lastud.

Teiseks: kui sa tahad midagi saavutada, siis ära taha kunagi muuta korraga liiga palju. Mul võttis dokumendi mõttega läbi lugemine liiga kaua aega: millest järeldasin, et neid, kes minuga koos manifesti tervikuna üldse läbi viitsisid lugeda, on pigem vähe.

Ning kolmandaks, välja tuleb pakkuda asju, mis on lihtsalt teostavad ja toovad palju kasu võimalikult paljudele.

Mina ei arva enam, et valitsussektori kulud on liiga suured. Ausalt öeldes tahaksin mitmes valdkonnas näha rohkem “riiki”, kui seda seal on. Ansipi spordilembus on muutnud riigi peaaegu rasvatuks (üksikud apsakaid on ikka, aga kui tervikuna vaadata, siis küll). Konkreetne olles: Tallinna Lastehaiglas heategevusega tegeledes märkan vahel, et muidugi teeme me vähemalt osaliselt riigi tööd.

Vahur Kersna mõte, et tuleb ka hästi öelda, kui midagi märkad, mulle meeldis. Seekord oli Ansipil (jälle) õigus. Meie (mitte-väga-kuri) riik, näitas seekord saamatule (kurnavale) aadelkonnale koha kätte.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare