Jalgratturitest, beduiini stiilis
Rõõmustamiseks annab kahtlemata põhjust see, et meie seitse pantvangis olnud jalgratturit elu ja tervisega taas kodumail on. Tõsiseks teeb aga see, et pantvangidraama näitas meile puust ja punaselt, et vaikse ja igava põhjamaa igatsejad on Eesti välispoliitikat ajades tugevasti puusse pannud ja Eesti selle asemel tuleliinile asetanud.
Ning minul isiklikult pole mingit kahtlust, et see, kuidas pantvangid vabastati, asetab islamimaid külastavad eesti kodanikud tulevikus veelgi enam ohtu.
Millest ma seda järeldan? Eelkõige sellest, et meie ratturite vabastamise eest maksti röövijatele lunaraha. Loomulikult eitavad meie poliitikud ja ametnikud seda. Ent kuidas teisiti mõista välisminister Urmas Paeti vastuseid Anneli Ammase küsimustele Postimehes ilmunud intervjuus (20.07.2011).
Tsiteerin:
Küsimus: „Kui rääkida konkreetselt võimalikust lunarahast, siis räägitakse erinevatest summadest, mis kõiguvad 3 miljonist kuni 30 miljoni euroni. Küllap see summa kusagile sinna vahele jäi? „
Vastus: „ Ma ei taha sel teemal üldse midagi rääkida. Kui vaatate ka teiste riikide juhtumeid, siis üheski riigis eriteenistuse kuludest niisuguse operatsiooni tegemisel, mille tulemusel röövitud vabastati, ametlikult ei räägita.“
Paet teab, et maksmise fakt võib avalikkusesse imbuda kusagilt mujalt — röövijate kaudu, islamimaade infoagentuuride kaudu, Liibanoni ajakirjandusest, Vene ajakirjandusest jne., sestap ei eita ta maksmist otsesõnu, küll kasutab ta aga meie poliitikutele tüüpiliseks saanud demagoogilist võtet, lükates kõik asjasse puutuvad delikaatsed detailid eriteenistuste üli- ja ülesalastatud kabinettidesse. Ja kui nemad maksid, siis see justnagu polekski lunaraha maksmine vaid „eriteenistuste kulud“.
Siinkohal kerkib muidugi nii parktiline kui filosoofiline küsimus sellest, kas terroristide ja terrorismi finantseerimine pantvangide eest makstavate summadega on moraalselt õigustatud või hoopis kuritegelik poliitika. Eesti avalikkus kaldub antud olukorras kindlasti suuresti olema seda meelt, et jalgratturite vabastamiseks kulutatud raha läks õigesse kohta. Ja omast kohast on sellele ka raske vastu vaielda. Mehed on kodus, elus ja terved. Ja on võimatu sellest mitte rõõmu tunda.
Teisalt annab pantvangide eest raha maksmine kurjategijatele väga selge signaali: Eesti on riik, mille kodanikke tasub röövida, sest eestlased on valmis nende eest maksma. Ja just seda pidasin ma silmas, kui artikli algul kinnitasin, et olen veendunud, et meie inimesed on tulevikus islamimaades liikudes senisest tunduvalt tõenäolisemalt igasuguste kuritegelike ja poliitiliselt äärmuslike rühmituste huviorbiidis. Järgmis(t)e eestlas(t)e võimalik pantvangistamine on selle seisukoha veenvaks kinnituseks ning maksmispoliitika lühinägelikkuse kindlaimaks tõestuseks. Nagu olid needki juba aastate eest paljude poolt esitatud väited, et meie osalus Iraagi ja Afganistani operatsioonides toob miljardilise moslemikogukonna kättemaksu ühel või teisel moel varem või hiljem ka meie õuele.
Ansipile, Paetile ja kogu ülejäänud valitsusele oli väikest võidukat sõda pantvangide vabastamise näol muidugi hädasti vaja.Hindade raju tõus ja sellega vältimatult seonduv inimeste vaesumine ju jätkub, meie poolt tohutute loobumiste hinnaga saavutatud eurokõlbulikkus koos eurotsooniga läheb aga allavett. Mis pärandina meile kaela jääb, on meie poolt mitte tehtud võlgade „solidaarne“ maksmine saksa pankuritele. Niisuguses olukorras on hädasti vaja võite välispoliitikas. Kahetsusväärselt meenutab see kõik aga seda, kuidas aetakse asju Venemaal, kus riigi ja igapäevaelu allakäigult tähelepanu kõrvalejuhtimiseks presenteeritakse ennast tähtsate tegijatena rahvusvahelistes suhetes.
Ka meie oleme ju Ansipi, Ligi, Paeti jt. juttu kuulates see kandev jõud, kes toodab julgeolekut Afganistanis, likvideerib nälga ja vaesust Aafrikas ja kelle õla allapanekust sõltub ei enamat ega vähemat kui kogu eurotsooni tulevik.
Tegelikult tegid Paet, diplomaadid ja eriteenistuste töötajad seda, milleks nad üldse maksumaksja palgal on — nimelt oma igapäevast tööd.
Sealjuures torkab jalgratturite juurde tagasi tulles paraku silma, et kogu protsessi juhtisid mitte meie diplomaadid ja eriteenistused, vaid röövijad. Viimased kasutasid oma eesmärkide saavutamiseks klassikalisi beduiini stiilis läbirääkimisi, kus otsekontakte vastaspoolega välditakse ning lahenduse leidmiseks otsitakse autoriteetne vahendaja. Tunnistab ju Paetki oma intervjuus, et „kogu suhtlus käis stiilis, et olid inimesed, kes omakorda tundsid inimesi, kes omakorda tundsid inimesi.“
Antud juhul oli vahendajaks röövijate ja Eesti vahel Euroopa Liidu juhtriik Prantsusmaa -Liibanoni ja Süüria vana koloniaalisand. Vastava suunise andsid röövijad ju ka oma pantvangide poolt esitatud videoläkituses, kus paluti Eesti võimudel pöörduda Prantsusmaa presidendi Sarkozy poole.
Beduiini stiilis läbirääkimiste oluliseks komponendiks on ka vastaspoolele näo säilitamise võimaluse tagamine. Ehk siis antud juhul Eesti valitsusele võimaluse jätmine kogu juhtumit serveerida oma võiduna. Loomulikult ei tehta seda armastusest vastapoole vastu vaid kainest kaalutlusest, et nii on kergem oma põhieesmärke saavutada. Kokkuvõtvalt võib beduiini stiili iseloomustada kui tulemust fifty-fifty: teie saate oma, meie saame oma. Ehk teie saate oma pantvangid, meie saame oma raha.
Nii võibki praegust juhtumit lugeda justnagu viiki jäänuks. Kui ainult silmapiiril ei kummitaks musta pilvena tõenäosus, et see juhtum ei jää meile sugugi viimaseks…
