Jako Salla: Kool, mu invaliidist armastus
Hando Runnel kirjutas aastaid tagasi luuletuse “Kaugõpe”. Seal on muuhulgas read: “Ei vaidle mina lapsega,/ sest laps on käinud koolis,/ ma võtan ENE-raamatu,/ end harin tugitoolis.”
Esiteks jääks õpilane oma emale-isale alla argumenteerimisvõime poolest. Ta ei oska leida toetuspunkte oma väidetele, eristada olulist ebaolulisest. Tal pole suure tõenäolisusega olnud koolis võimalust tunnist aktiivselt osa võtta, oma mõtteid väljendada. Ta muudkui kuulab ja kuulab õpetaja monoloogi.
Teiseks tekiks õpilasel raskusi informatsiooni leidmisega. Emad-isad, kes olid harjunud ENE-raamatutega, teavad nüüd juba, et tegelikult pole midagi lihtsamat kui trükkida otsitav märksõna mõnda Interneti otsingumootorisse ja veidi oodata. Räägitakse küll, et tänapäeva õpilased on arukad, orienteeruvad hästi kasvavas infotulvas. See on tühi jutt, mis põhineb üksikutel eranditel. Pole erakordne, et keskkooli lõpuklassides esitatakse referaate, mis põhinevad vaid entsüklopeediast maha kirjutatul. Probleem on selles, et koolis lihtsalt ei õpetata, kuidas infot hankida, seda töödelda. Küllap teeks seda mõnigi õpetaja, kuid kooliprogrammis pole vastavat tundi ette nähtud. Ka ei saa aineõpetajad sellega omaalgatuslikult tegeleda, kuna õppeprogrammid on ülepaisutatud ja neil pole selleks aega.
Õpilased on võimelised vanematele konkurentsi pakkuma vaid ühes valdkonnas — faktiteadmistes. Siinkirjutaja teeb käesoleval nädalal füüsika arvestust järgi juba teist korda. No ja mis siis? Asi on selles, et miskipärast leitakse koolis, et minu haridusteesse jääb sügav lünk, kui ma ei aja endale pähe nii umbes kuutekümmet valemit ja füüsikaseadust nende täpses sõnastuses. Tunnen, et olen oma vanematest füüsikas ikka targem, vaevalt tuleb neile midagigi meelde, kui küsida näiteks Lenzi reeglit. Kuigi jah, ega ma kahe kuu pärast sellest enam midagi ei mäleta.
Mis teha? Õpilast sunnib tuupima soov saada paremaid (see tähendab mitte kõige halvemaid) hindeid. Õpetaja peab järgima oma Piiblit, see tähendab siis õppeprogrammi, kus järeleandmised on lubamatud. Oma mõtlemisvõimet iseseisvalt on võimelised arendama vaid vähesed õpilased ja sellele kaasa aitama on võimelised vaid vähesed õpetajad. Küllap jätkame faktide tuupimist seni, kuni kõik “vajalik” pähe jääb.
Raske on öelda midagi head koolihariduse kohta, sellega saaks hästi hakkama vist ainult minister. Aga siiski. Kõige olulisem pluss pakutava hariduse juures on vast see, et õpilased omandavad koolis suurepärased demagoogiavõtted. Nad on koolilõpetajatena täiskasvanutega konkurentsivõimelised. Seda tänu pikaajalisele suhtlemisele õpetajatega.
Niisiis pole koolis kõik halb, tegelikult on seal päris hea olla. Igaühel on võimalus omandada haridust. Tähtis pole enam see, mida kool pakub, vaid see, mida õpilane tahab saada. Ja kes soovib, see saab targaks.
Jako Salla on Tallinna Ühisgümnaasiumi XII klassi õpilane
