Miks valisid eestlased oma rändamistee lõpp-punktiks just selle tuulise ja vaese maanurga, seda ei saa me mitte kunagi teada. Kuid siin me oleme ja siin tuleb meil hoida oma keelt, kultuuri ja usku oma riiki. Viimasega hakkab teatud probleeme tekkima.

Kui taanlased Eestimaad vallutama asusid, oli rahvaarv nii Rootsi, Soome kui Eesti aladel umbkaudu samas suurusjärgus. Geopoliitiline asend ja sellest johtuv sõdade keeris on meie rahva arvukusele vajutanud oma pitseri. Põhjamaades on täna kordades rohkem inimesi kui Eestimaal. Jakob Hurt ütles, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult. Paraku kipub ka selle viimasega kehvasti minema.

Oleme riigina olnud vaid pealt nelikümmend aastat. See on piisk ajameres.

Omariikluse esimesel perioodil arvas üks diktatuuri kehtestanud poliitik, et eesti rahvas on haige ja ravimeetodiks määrati patsiendile vaikne voodirežiim.

Rahva ülim õnn pidavat olema riigi teenimine, väitis Päts ja kinkis riigi koos rahvaga suurele idanaabrile. Nii saigi 50 aastat ühteteist riiki teenitud.
Täna ei arva ükski normaalne kodanik, et inimene on riigi jaoks. Ikka vastupidi.

Riigi jaoks peab olema prioriteediks inimene. Eestimaal elav inimene, kellel on siin kodu, perekond ja sõbrad. Ja on täiesti tähtsusetu kas selle inimese nimi on Peegel, Petrov või Petrone.

Ma sooviksin,et iga kord kui president või peaminister oma elevandiluust tornist rohujuure tasandile laskuvad ja hakkavad puhuma mulli Eestist kui igavast Põhjamaast, tuletaksid nad endale meelde mis on Põhjamaade väärtussüsteemi nurgakivideks – need on võrdsus ja solidaarsus. Ja et heaolu ei saa ehitada ebavõrdsusele.

Põhjamaades ei ole rikkusega hooplemine heaks tooniks. Põhjamaades hoitakse nii inim- kui loodusressurssi. Norra võib piiramatult eksportida elektrienergiat, sest see ei halvenda norrakate elukeskkonda. Eesti Energia seevasu ei tohiks uhkustada sellega, et ta ekspordib 40% toodetud elektrienergiast, sest see kõik on siinse rahva arvelt ja saastamise maksab kinni kodumaine tarbija.

Haridus ja kutuur ei tähenda Põhjamaades betooni valamist. Ei! Need on valdkonnad, kus investeeritakse inimesse. Hiljuti tegi meie peaminister avalduse, et Eestis saab kultuur riigieelarvest liiga palju raha. Mis siis, et kultuuri rea all on ka need summad, mis teistes riikides sinna lahtrisse ei kuulu. Kurat, mõtles Ansip Stenbocki kabinetis istudes, ma olen peaminister ja kultuur saab niipalju raha!!! Ei see kõlba mitte!

Nii tulebki ilmselt Eesti Rahva Muuseumi töötajatel hakata tööl käima lihtsalt töölkäimise rõõmust. Krista Aru tunnistas hiljuti, et juba täna ei suuda kultuuritöötajad oma palgast ära elada. Sama probleem puudutab umbes 60% kõikidest tööga hõivatud inimestest Eestis. Tööd teed, kuid suudad hädapärast hakkama saada ja kindlus tuleviku suhtes puudub. Alampalga tõstmine on Ansipi jaoks tabuteema. Inflatsioon oli valitsuse jaoks päevakorras kuni euro saabumiseni. Täna laiutab Ansip käsi ja ütleb, et ei suuda hinnatõusu pidurdamiseks midagi teha. Mis on ju rõlge vale, aga ta saab seda endale lubada, sest Eesti ei ole Põhjamaa.

Seadusandlus ei vormu Põhjamaades traagiliste üksikjuhtumite tulemina ja seadusandlust ei vormita copy/paste põhimõttel sarnase õigussüsteemiga riigi näitel, vaid seadusandja arvestab katava õigust ja ühiskonnas kujunenud käitumismudeleid. Põhjamaadesei ole 50% elanikkonnast kantud karistusregistrisse.

Põhjamaades ei pigistata kohalikke omavalitsusi põhjusel, et opositsioonierakonnajuht on kõige rikkama omavalitsuse liider. Eestis aga kannatavad omavalitsused juba ammu seepärast, et Tallinnat juhib Savisaar. Kannatavad vaikides, sest muidu võib veel hullemaks minna.

Põhjamaade parlamentäärid on empaatiavõimelised ja vastutustundlikud omariigi patrioodid, kes saavad aru fraasist "parlamentaarne riik". Riigikogu liikmed lähevad Toompeale ka heade kavatsustega, kuid seal olles juhtub nii nagu ikka – kõik nad muutuvad kuulekateks parteirobotiteks, kaotavad iseseisva mõtlemisvõime ja vastutustunde. De jure on Eesti parlamentaarne vabariik, de facto ta seda alates 2007 aastast ei ole.

Kui te selles kahtlete, siis vaadake Soome Eduskunta istungite ülekannet ja võrrelge neid Riigikogu omadega. Siis saate aru, millest ma räägin.

Põhjamaade majanduseliidi vastutus ühiskonna ees on tunduvalt suurem.

Eestis on niiTootsi kui ka Kiviõli head näited selle kohta, kuidas ärimehedv õtavad saiaraha eest saadud amortiseerunud tehastest viimast ja siis teatavad tuimalt, et kuna tehnoloogia on aegunud, tuleb pood kinni panna.

Riigi poolt ei järgne lokaalsele katastroofile mitte mingit reaktsiooni. Töötukassast saavad ehk mõned pastakad või midagi.

Kas selline asioleks Põhjamaades võimalik? Kindlasti mitte.

Neljarealistel magistraalidel puudub mõte kui maa on tühi ja külad varemetes.

Põhjamaades eelneb riiklikule projektile spetsialistide analüüs ja kolmanda sektori arvamuste ärakuulamine. Eestis otsustavad projekti ülevõimul oleva erakonna kolm juhtpoliitikut.

Teadlastega ei suhtle Eesti riik just ülemäära tihti (Võidusammas on hea näide) ja ametnike kompetents on liiga sageli väga küsitav. Rääkimata sellest, et projektijuhtidena tegutsevad ametnikud ei taga riigi jätkusuutlikkust.

Selle artikli eesmärk on kutsuda meie juhtpoliitikuid üles lõpetama pokazuha ja potjomkinlus. Iseendaga dialoogi pidama hakkaval presidendil on kahtlemata suur kiusatus Põhjamaade teemat aina uuesti ja uuesti kõnedes esile tuua. Paraku on tänane Eesti Põhjamaadest samakaugel kui Maa Marsist. Ei presidendi ega valitsuse eesmärgiks ei saa olla näilisuse loomine.

Tihti tundub, et Eesti riigi ainus eesmärk on väljaspoolt vaadates ilus ja eesrindlik näida.

Tolmuhunnikut vaiba alla lükates aga ei muutu tuba puhtamaks.

Tipp-poliitikutel oleks aeg hakata rääkima asjadest nende õigete nimedega. Stagnatsioonierakonnaks muutunud Reformierakonnalt ei ootagi ju keegi enam midagi ja Ansipi juttu võetakse täpselt vastupidiselt sellele, mida ta kinnitab.

Küll aga oleks praegu näiteks Isamaaliidul võimalus stagnatsioonierakonna varjust välja tulla ja presidendil võimalus tõestada oma sõltumatust sellest erakonnast. Võidaksid mõlemad ja võidaks ka riik.