Jakko Väli: Savisaar teeb Jüri Ratasest Keskerakonna peaministrikandidaadi?

 (206)
Jüri Ratas
Foto: Ilmar Saabas

Pärast lindiskandaali 1995. aastal pidasid paljud Edgar Savisaart poliitiliseks laibaks. Mees kaotas ühe kuuga 24% toetusest, oli sunnitud hambaid kiristades vaatama Andra Veidemanni valimist Keskerakonna esimeheks ja tõmbuma pagendusse Hundisilmale.

Riigieelarvesse tehti vahetult pärast Savisaare tagandamist parandus, millega KAPO-le eraldati täiendavad 10 miljonit krooni. Kuidagi sümboolne on eesti poliitikas summa 10 miljonit krooni?!

Eesti poliitikas olid aastad 1995-1996 tõeline lahinguperiood. Poliitikas tegid ilma Tiit Vähi, Siim Kallas, Edgar Savisaar ja Lennart Meri. Toimusid presidendivalimised ja kohalikud valimised.

Pärast lindiskandaali oktoobris 1995 vandusid kõik parempoolsed poliitikud, et mitte kunagi enam ei tee nad Savisaarega koostööd, kuid juba augustis 1996 sundis presidendivalimiste teine voor neid kõiki Savisaarega ühe laua taha istuma. Hirm Arnold Rüütli presidendiks saamise ees oli lihtsalt nii suur.

Meenub kuidas toona püüti ka Rüütlit kompromiteerida sellega, et vanahärra kohtus Moskvas Venemaa patriarhiga  ja ei teavitanud sellest välisministeeriumi. Taas kord oli Postimees see väljaanne, kes kohtumisest skandaali välja imeda püüdis.

Parempoolsed tegelesid aastal 1996 peamiselt Lennart Meri tagasivalimise kindlustamisega, siis peaminister Vähi põhimure oli koos hoida KMÜ-d (Koonderakonna ja Maarahva Ühendus).
Minu esimene kohtumine Savisaarega toimus 1996. aasta suvel Standardi peamajas Kopli tänaval kus asus toona Keskerakonna peakontor. Teemaks oli Maarahva Erakonna ja Keskerakonna koostööleping Tallinna piirkonnas. Arnold Rüütel otsustas viimasel hetkel, et ta ei välju autost ja soovis mulle edu erakonna seisukohtade edastamisel.

Nii ma siis istusingi hilisõhtul Maarahva Erakonna nõunikuna nõupidamisteruumis, kus minu vastas oli kogu Keskerakonna raskekahurvägi alates Oviirist ja lõpetades Savisaarega. 

Mida Rüütel need poolteist tundi all autos tegi, pole mul vähimatki aimu, kuid koostöölepinguni kaks erakonda ei jõudnud, sest Vähi takistas igati Savisaare mõju suurenemist maameeste hulgas. Koostöölepingu allkirjastamise päevaks kadus ootamatult maameeste allorganisatsiooni juht. Paar päeva hiljem saime me mehikese kätte, kuid siis oli rong juba läinud. Vähi küll võitis selle raundi, kuid Savisaar maksis talle hiljem - edukalt lõkkele õhutatud korteriskandaaliga - kätte nii lindiskandaali kui ka kõige muu eest.

Niipalju siis taustainfoks toonasele poliitilisele olukorrale, tulgem nüüd tagasi Savisaare juurde.
Vastuolud Siim Kallase ja Tiit Vähi vahel aitasid novembris 1996 Savisaarel ennast sisse seada Tallinna kõige mugavamal positsioonil – linnavolikogu esimehe kabinetis. Lindiskandaalist oli möödunud aasta. Savisaar oli pagendusest tagasi ning volikogus moodustas enda ümber täiesti uue meeskonna.

See muide on erakonna vanades olijates alati rahulolematust tekitanud, et Savisaar valib linnajuhina enda ümber reeglina uued näod. Vanade erakonnakalade arvates ei hinnata nende teeneid piisavalt, kuid nad ei julge muidugi seda Savisaarele otse öelda. 

Vihmavarjuhoidjaid Edgar tollal veel ei vajanud ja (de facto tema, de jure volikogu) nõunike tegevus oli enamjaolt suunatud Tallinna probleemide lahendamisele, mitte parteitööle. 

Koalitsiooni Tallinnas kuulusid lisaks Keskerakonnale veel kaks vene parteid ja Koonderakond.
Esimest korda ajaloos koostas koalitsioon endale tegevuskava – linna arenguprioriteedid ja selle alusel pandi paika ka kolme aasta linnaeelarved. 

Julgen väita, et tandem Edgar Savisaar-Robert Lepikson (linnapeana) on Tallinna ajaloos olnud kõige efektiivsem võimuduo. Lepikson loputas linnavalitsuse korruptante ja sundis ametnikke jalad kõhu alt välja tõmbama. Savisaar kantseldas venelastega (nendega oli üks igavene rist ja viletsus kogu aeg) ja hoidis koalitsiooni koos.

Kui aatomikuna rahmeldav Lepikson 1997 suundus siseministriks ja linnapeaks sai kõigi aegade kõige mõttetum poliitik Ivi Eenmaa, langes linnavalitsus taas letargiasse. Oht oli möödas ja bürokraatide hordid tundsid ennast taas mugavalt. 

Loe veel

Volikogu kantselei aga töötas selle nimel, et teha avalikkusele selgeks skeemid, kuidas 240 Tallinna kesklinnas asuvat korterit ebaseaduslikult omanikku vahetasid. Hinnanguliselt sai linn kahju 140 miljonit krooni. Sügisel 1997 algatati korteritehingute osas kriminaalasi. Keegi ei uskunud, et majanduspolitseil jätkub võimekust see juhtum kohtuni viia, kuid Savisaar oli oma eesmärgi saavutanud – Tiit Vähi oli sunnitud peaministri toolilt lahkuma. 

Edgar oli aktiivne, positiivsusest kantud linnajuht, kelle ümber oli koondunud noor ja edumeelne meeskond.

Lindiskandaalist oli möödunud kaks aastat.

Koalitsioon Tallinnas oli kirju, erinevaid huvisid palju ja sestap olid ka koalitsiooninõupidamised väga pikad ja kurnavad. Savisaare võime neid erinevaid huvisid ühildada oli imetlusväärne. Edgari stiil koosolekutel on konkreetsus ja välkkiired küsimused otse teemasse.

Ükski abilinnapea, komisjoni esimees ega nõunik ei julgenud kunagi teema arutlemisele ilmuda ilma selle eelneva põhjaliku läbitöötamiseta. Kui mõni küsimus tekitas inimestes arusaamatust või vastasseisu, siis võeti see päevakorrast maha, töötati nende inimestega individuaalselt ja järgmisel korral läks kõik juba nagu lepase reega.

Savisaarele ei meeldinud see kui teda lihtsalt taga kiideti. Inimesel pidi olema ka oma arvamus.
Kui keegi arvab, et Evelyn Sepp, Priit Toobal või Max Kaur Edgari jaoks mingit tähendust omavad, siis ta eksib – selliseid jo-jo tüüpi kõlupäid ta tegelikkuses ei salli.

Küll aga kasutab ta neid osavalt ära. Oli näiteks periood, kus Evelun Seppa nähes hakkasid kõik äkki ilmast rääkima...

Mis puudutab Savisaare esinemisi või tema artikelid, siis sel perioodil oli suhe umbes 50:50. Ehk pool kirjutas Edgar ise ja pool kirjutasin mina. Poliitikute hulgas aga on väga levinud veel üks trend – juhtpoliitiku kirjutatud artiklid ilmuvad mõne väiksemakaliibrilise tegelase nime all. Tavaliselt on selleks erakonna peasekretär või mõni parlamendifraktsiooni liige. Nendes tekstides saab väljendada seda, mida otse öelda ei sobi või siis kombata piire.

Tuleb meelde juhtum kus ma omaalgatuslikult kirjutasin artikli Reformierakonna ja Keskerakonna võimalikust koostööst. Reformikad läksid sellest täiesti pöördesse ja Edgari käest sain pisut pragada. 

Üheksakümnendate parlamendivalimistel muide tegid Reform ja Kesk kulisside taga tihedat koostööd. Nn Suure Vastasseisu mängimine tõi mõlemale erakonnale lisahääli ja enamik nendest „löökidest“ olid parteikontorite vahel eelnevalt kokkulepitud. Poliitika on riukalik pimesikumäng.

Savisaart iseloomustab püüe luua oma paralleelmaailmu. Näitena võib tuua erafirmade abiga korraldatud Euroopa visiite rollis „Tulevane Eesti peaminister“. Nende visiitidega algas tänase sotside juhi Sven Mikseri tähelend, kes toonases delegatsioonis täitis tõlgi rolli. Paraku ei toonud need visiidid mingit edu. Seega on loogiline, et Savisaar on järjest rohkem rõhunud idasuunale, kus ta ka midagi saavutada võib.

Teine paralleelmaailm on muidugi Edgari meediaimpeerium, mille kasutegur on üsna tilluke.
Lihtsam oleks leida keegi, kes oskab manipuleerida ajakirjanikega (ja Eestis ei ole see eriti raske), söötes neile ette „huvitavaid“ teemasid või panna Postimehe lifti mõni Edgari mahukas seifis leiduvatest materjalidest... avaliku

Teravaimad arutelud linnavolikogu kolmeaastase perioodi jooksul olid seotud Keskturuga. 1997 loodi AS Keskturg ja juulis langetati otsus turg erastada. .See küsimus viis Savisaare vastuollu isegi muidu alati tema otsuseid toetanud Liina Tõnissoniga. Tõnissoni osa on üldse raske ülehinnata. Ja kui Siiri Oviiri imago põhineb peamiselt tema naiselikkusel ja tasakaalukusel, siis Liina Tõnisson on üks kõige targemaid naisi siin väikesel Eestimaal.

Tõnisson oli jäigalt Keskturu erastamise vastu antud seltskonnale, kuid Savisaar ja toona tema favoriidiks tõusnud abilinnapea Eve Fink viisid oma kava kõigest hoolimata ellu. See otsus maksis Mait Metsamaale elu. Kusjuures just Metsamaa oli see, kes toetas Savisaart kõige rohkem tema pagendusest naasmisel.

Keskturu erastamine tekitas väga palju varjatud pingeid, kuid oma heaolu nimel ja ennast taas kõikvõimsana tundva Savisaare kartuses olid inimesed vait.

Tehti küll katseid mõjutada alati äraostetavaid vene saadikuid, kuid see ei andnud tulemusi.
Kui ma oleksin kirjastaja, siis teeksin kõik, et veenda Leonid Apananskit oma mälestusi avaldama.
See oleks sama köitev kui mõne tipp-poliitiku numbriarve ühes Šveitsi pangas. Savisaarele öeldi enamiku tema lähikondlaste poolt, et Keskturu erastamine Polištšhukile tähendab kaotust kohalikel valimistel. Kuid Edgar ei kuulanud kedagi. 

Lindiskandaalist oli möödunud neli aastat.

Nüüd on lindiskandaalist möödas 15 aastat ja Keskerakond on küll järjest võitnud Riigikogu valimisi, kuid jäänud alati opositsiooni. Vahepeal on hävinenud Rahvaliit (loogika kohaselt oleks ka Heikki Kranich pidanud Villu Reiljaniga ühes kohtupingis istuma! Miks teda seal polnud?!). Tiit Vähi kuulub Reformierakonda.

Sotsiaaldemokraadid on marginaliseerunud tänu Jüri Pihli absurdsetele juhtimisvigadele (Kunagi naljatati, et Robert Lepiksoni munad on Savisaare seifis, aga Pihli käitumist vaadates on mul küll tunne, et seal seifis on hoopis endise kõikvõimsa KAPO juhi pallikesed...)

Ain Seppiku asemel istub Savisaare paremal käel lindiskandaali üks autoreid Kalle Klandorf. Ja see on tugev löök Savisaarele. 

Kinnistas see skandaal fanaatilisi Keskerakonna toetajaid, kellele ei loe mingid argumendid ega ole omane iseseisev mõtlemine. Ja venekeelse valijaskonna seas saavutab Savisaar Jumala staatuse.

Rahva enamusel on ju tegelikult Ansipist kõrini. Toompealt paistev ülbus, ministrite pidevad ämbrisseastumised, masendaval tasemel seadusandlus ja katkuna leviv vaesus on Eestimaa probleemid, mille lahendamisega praegune koalitsioon Toompeal ei kavatsegi tegeleda.
Uusi tuuli saaks riigivalitsemisse tuua vaid Keskerakond. 

Kuid Savisaare juhitav Keskerakond ei hakka iial kuuluma Toompea koalitsiooni. Vastased saavad alati rohkem hääli kokku, Savisaare jaoks pole Toompeale jäänud enam ühtegi koostööpartnerit.
Seppiku, Vareki ja Laaneti nurkaheitmine on ohu märk ka kõikide mõtlevate keskerakondlaste jaoks.

Või eksisteerib veel võimalus, et jaanuaris teatab Savisaar, et Keskerakonna peaministrikandidaat on Jüri Ratas?

Lootkem sellele!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare