Jakko Väli: Ansipi valitsuses on kaks riigimeest — Ligi ja Aaviksoo

 (75)

Jakko Väli: Ansipi valitsuses on kaks riigimeest — Ligi ja Aaviksoo
Foto: Andres Putting

Tänases Andrus Ansipi valitsuses on vaid kaks ministrit, kes igati oma ülesannete kõrgusel. Need on haridusminister Jaak Aaviksoo ja rahandusminister Jürgen Ligi.

Ühendab mehi see, et nad mõlemad põrusid kaitseministri ametikohal. Ligi lasi toona, valesid inimesi kuulates, hävitada Eesti sõjaväeluure, ega varjanudki oma põlgust kaadrikaitseväelaste vastu. Aaviksoole aga oli kogu tema ametiaja ristiks kaelas vabadusrist.

Kuid haridusministrina on Aaviksoo äratanud haridusministeeriumi pikast talveunest ja kõrgharidusreformi üle käib ühiskonnas elav debatt.

Oravaid see teema eriti ei huvita (nende jaoks on haridus ja kultuur alati tähendanud vaid betooni valamist) ja seega on valitsuse pikimal mehel vabad käed õiges suunas astumiseks. Mis kujul ja millistel alustel haridusreform riigikogu saalis betoneeritakse, sead näitab aeg. Praegusel etapil jääb küll mulje, et muudatused ei vasta ühiskonna ootustele, sest riigieelarvelisele kohale saades ei piisa elamiseks pealt sajast eurost kuus, vanemate võime oma täiskasvanud lapsi toetada väheneb ja paratamatult peab ka edaspidi suurem osa üliõpilasi õppimise ajal töötama. Kui seda tööd jätkuva ülemaailmse kriisi tingimustes üldse leitakse.

Kuid ma väga loodan meie tegusa ministri peale, sest kui tema ei suuda olukorda hariduses normaliseerida, siis ei suuda seda ilmselt keegi.

Loe veel

Seotud lood:

Võrdväärselt kõrgharidusega on ju vaja lahendada ka gümnaasiumide saatus. Riik peab võtma gümnaasiumid oma hallata, sest valdade ja linnade juhid ei julge valimiste kartuses teha valusaid kuid vajalikke otsuseid.

Näiteks Nissi kandis on 10 km raadiuses kaks gümnaasiumi, õpilasi ei jätku ja ilmselgelt peaks ühe neist sulgema — sellest võidaksid nii õpilased kui õpetajad. Valus, kuid hädavajalik otsus. Kohapeal aga otsust teha ei juleta. Valimised ees.

Täpselt sama hädavajalik otsus oleks ka haldusreformiga alustamine. Kuid kuna see mõte Ansipile miskipärast ei meeldi (vallavanemad ilmselt muutuvad aina kollasemaks ja kollasemaks?), siis raiskame raha ka saja elanikuga valdade peale.

Ma ei räägi siinkohal üldse absoluutselt mõttetutest maavalitsustest, mis on nagu furunkel Taaramäe tagumikul ja ei lase praegusel raskel majandusetapil peagrupist efektiivsemat sõitu näidata. Kuigi eeldused olla Euroopa grupist pisut ees on meil täna täitsa olemas. Tegelikkuses ei oleks ka selleks vaja suurt pingutust, et leida õpetajate palgatõusuks vajalik 34 miljonit. Või päästekomandode säilitamiseks vajalikku raha.

Lugejad on kindlasti kursis Läänes leviva trendiga, kus rikkad nõuavad enda suuremat maksustamist. Nad tunnetavad oma vastutust ühiskonna ees. Meie rikkad ei tunne ega tunneta.

Paljud siseriiklikud ja tõeliselt valusad probleemid aitaks lahendada ettevõtete tulumaksu taastamine 10-15% ulatuses. Eestlased on nuumanud kõvasti Skandinaavia suurettevõtteid. Oleks aeg juba ausalt öelda, et rahvuse püsimajäämiseks vajaksid seda raha Björgi ja Pekka asemel hoopis Juss ja Andres.

Meie riigi olukord on ju üldeuroopaliku kaose kõrval üsna hea. Samas kui õpetajate palk on Mehhiko õpetajate tasemel, pikaajaliste töötute osakaal eriti noorte hulgas on masendav ja rahvaloendusel ootab meid ees ilmselt samasugune šokk nagu leedukaid. Senise kursiga jätkates kaotame me niipalju inimressurssi, et neljarealine Tallinn-Tartu tee kaotab mõtte ja kaugemal kui 50 km raadiuses Tallinnast muutub elu väga suureks luksuseks. Riik on unustanud inimese.

Ning ometi, kogu seda olukorda ratsionaalselt analüüsides ütlen ma, et Jürgen Ligi on rahandusministrina käitunud riigimehelikult. 

Peafinantsist ei peagi muretsema selle eest, kas tööline Vanja saab vähe või palju palka. Tema mure on eelarve tasakaal, deebet ja kreedit ning võetud lepinguliste kohustuste õigeaegne täitmine. Pluss muidugi eelarve planeerimine järgnevateks perioodideks. Ja selles osas ei ole Ligile midagi ette heita.

Asjaolu, et sotsiaalminister ja siseminister on kaks jobu, kes oma valdkonna vajadusi valitsuskabinetis kaitsta ei oska, tähendab seda, et mehed tuleks välja vahetada. Mitte seda, justkui oleks rahandusminister süüdi madalates sotsiaaltoetustes või päästjate punasesse raamatusse kandmise ohus.

Mida kauem valitseb reformierakondlik ideoloogia tervikuna, seda asjakohasemaks muutuvad Jüri Mõisa sõnad selle kohta, et kõik peaksid Tallinnasse elama tulema. Seda linna valitseb küll vastik Kremli mõjuagent, aga ometi on see kõige elamisväärsem koht Maarjamaal.

Kui me kunagi peaksime saama peaministriks ka mõne riigimehe, siis ehk olukord muutub.

Seni aga paneme me kinni järjekordse päästekomando, kuid maksame regionaalministri kontori kulud ja vaatame seda muhedat poissi televisioonis intervjuusid andmas. Tööd palju, hall Mercedes muudkui kimab mööda Eestimaad ja eks tihedalt tuleb ka Brüsseli vahet sõita. Lõunad, kohtumised, asjaajamised… 

Kui samamoodi üksipulgi kõik mõttetud ametnikud punase pastakaga maha tõmmata, kõik Kaitseuuringute Keskuse sarnased „ekspertide“ kohvitoad sulgeda — siis jääks lahedalt üle nii õpetajatele, päästjatele kui kuuelapselistele Narva perekondadele, kes elavad süvavaesuses. Jürgen Ligi seda ilmselt ka teeks. Kuid Ansip ei luba. Pole prioriteet. Ja omad inimesed kaotaksid töö.

Tänane Eesti riik laob järjest rohkem kohustusi kohalikele omavalitsustele, kuid nende kohustuste täitmiseks raha ei eralda. Maamaksu kaotamine oli rumalus. Kaotajateks vallad ja linnad.

Jürgen Ligil jätkus mehisust olla avalikult sellise juhanpartsiliku megapopulismi vastu. Sellest alates on meie riiki juhtiv peaminister aktiivselt otsinud võimalust kuidas Ligist lahti saada.

Pange tähele sarnasust Edgari ja Andruse vahel — nad ei talu kriitikat, vähimatki kõrvalekallet partei põhijoonest ja neil on alati iseseisvat mõtlemist näitavate proffide asemele tagataskust võtta mõni poliitbroiler.

Loodame, et väiklus, politikaanlus ja rumalus siiski ei võida ning Ligil lastakse koostada konservatiivne riigieelarve ja Aaviksool laseb tema oma erakond hädavajaliku haridusreformiga lõpuni minna.

See on tänase Eesti poliitika omapära, et kui oled vähegi tegija või omad iseseisvat mõtlemist, siis kipuvad sulle just omad nuga selga lööma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare