Jagu Narvas, pataljon Bagdadis
360 ajateenijat on rohkem kui kümnendik kogu aasta värbamisnormist ja tervelt kolmandik tavapärasest sügisesest määrast. Põhjendused on antud juhul tehnilised, ei jätku piisavalt kasarmukohti, Saksamaale ei saa veel saata hiljem ajateenijaid treenima hakkavaid suurtükiinstruktoreid ja ka teistes väljaõppeplaanides tehakse korrektuure. Kuid peatselt seisavad ees palju suuremad ümberkorraldused teel palgarmee poole — ressursside ulatuslik ümbermängimine ajateenijatelt elukutselistele, sisuliselt kohalikust kaitsevõimest loobumine välisabile lootmise asemel, Vene ohu madalamaks hindamine välismissioonide rõhutamise kasuks.
Kaitseminister astub seega sisuliselt samme palgaarmee suunas, vaatamata sellele, et valimistel relvajõudude reform arutlusteemaks polnud ja ka nüüd ei anta debatitekitajatele reageerimisaega. Isegi üks valitsusparteidest pole veel otsustada jõudnud, mis hoiaku ta reformi suhtes võtab, õiguskantsler hoiatab vastuolude eest põhiseadusega, kuid reform pannakse kähku käima ja oponendid seatakse fakti ette. Hansonil pole seega reformi läbiviimiseks mingit mandaati, kuid mandaati asendab tempo.
Kogu suur ja äkiline ümberkorraldus viiakse läbi põhjendusega, et ressursse kõigeks ei jätku ja sel juhul on etem kulutada suuremaid summasid mitte ajateenijate väljaõppeks, vaid väheste välismaal teenivate proffide ette valmistamiseks. Ja hea suhe NATOga on julgeoleku tagajana etem kui ükskõik milline Eesti enda kohalik pingutus.
Hansoni doktriini järgi kuuluvad tuleviku kaitsejõud ennekõike proffidele, kuid Eesti enda profisõdalased ei suhtu käimasolevasse reformi sugugi üksmeelse vaimustusega kui ainsasse loogilisse käiku. Hansoniga liitunud endise kaitseministri Sven Mikseri põhjendused ajateenijate armee aegumisest tunduvad väheveenvad — nii näiteks oleks samasugust aegunud süsteemi kasutava Soome ründamine ülesanne, mille eest kohkuks tagasi ilmselt isegi näiteks Venemaa. Ka kõik teised riigid, mis tõsisemalt arvestavad sissetungiga oma põhiterritooriumile, kasutavad kohustuslikku ajateenistust.
Kogu kontseptsioonimuudatus saab tuge ainult poliitilistest argumentidest ja põlastab mõtlemist “raua ja vere” kategooriates. Kuid seesama madal mõtlemine on omane meie parimatele liitlastele, kes vahetult enne NATO tippkohtumist panid Tallinna reidile igaks juhuks seisma rasket sõjatehnikat täis eelpaiknemislaevad. Ilmselt selleks, et välistada laienemisvastaste riikide provokatsioonid.
Jah, NATO partnerid huvituvad tõepoolest ennekõike ja peamiselt sellest, mida eestlastel ühismissioonideks välja on panna. See on nende huvi. Kuid Eesti huvi peaks olema ka neile vajalikul hetkel ei öelda ja arvestada ka otsese enesekaitse kaalutlustega. See pole peasekretär Roberstoni asi öelda eestlastele, et mõelge enda peale ka. Küll aga nõuab NATO leppe kolmas paragrahv liikmesmaadelt võimet tegutseda “individuaalselt ja kollektiivselt”, “üksikult ja ühiselt”. Tundub, et kaitseministeerium kuuleb neist sõnapaaridest ainult ühte poolt.
