Usun, et Euroopa pole näinud oma ajaloos raskemaid ja globaalsemaid läbirääkimisi ühisele kokkuleppele jõudmiseks kui täna Nizzas. Chirac on otsustanud võtta Euroopa kaalukausid oma kätesse. Euroopa eesistujamaa kohustuste alla kuulub iga järgneva tippkohtumise poliitilise päevakava koostamine ja läbisurumine. Prantsusmaa on jaatanud Euroopa reformimise vajadust ning Chirac on nõustunud olema veoloom kelle kohta öeldakse tulevikus — see mees oli ühise integreeritud Euroopa looja, või — häbi Napoleonile, kes tahtis allutada kogu maailma. Kuid Euroopa protsess on täna tunduvalt keerulisem kui vaid Schumanni poliitiline ideestik. Tänane Euroopa pole enam ammu poliitiline Euroopa, see on numbriline Euroopa kus vaieldakse protsentide, numbriliste häälte, elanikkonna suuruse ja volinikukohtade üle. Kuid matemaatikale on omane vahel jagumatu summa kus lihtsate tehetega ei ole enam võimalik jõuda osapooli rahuldava tulemuseni.

Euroopa ühinemise ajalugu oli visioonide ajalugu. Tänaseks kipub ta aga neid unustama ja on asunud järgima turureegleid. Ehk teiste sõnadega — kui filosoofiline maksiim või poliitiline loosung lakkab olemast, ei sunni kahjumit kandvat osapoolt enam mingite võtetega ühise turuleti äärde kauplema. Hei, Jacques — kus on sinu ideestik, midagi analoogset mille nimel noored jänkid lasid ennast Normandia rannikul II MS ajal saksa kuulipildujatel pudruks lasta? Hüva, isegi kui me aktsepteerime ideestikku tulevasest föderaalsest Euroopast, siis milline on see reaalsus mis hakkab siduma tulevase ehitise silluseid? Numbrid, numbrid, numbrid., milledel on omadus kord jaguda ja kord mitte.

Nizza tippkohtumine käsitleb nendest numbritest täna mitmeid. Kaks suurriiki — Saksamaa ja Prantsusmaa on olnud viiskümmend aastat võrdsed partnerid ning olnud Euroopa mootori kaks võrdse silindriarvuga poolt. Saksamaa ühinemise järgi 17 miljoni elanikkonna juurdetulek lisas aga ühele poolele paar silindrit mille stabiilseks käigushoidmiseks lisakütust ei tule kusagilt. Saksamaa tahab täna oma lisasilindrite eest Ministrite Nõukogus, kus toimub põhiline otsustusmehhanism, paar häält juurde. Chirac aga üritab hoida tasakaalu. Kuid turuleti ääres ei loe poliitiline tasakaal miskit. Vorst vorsti vastu.

Kui aplikantriigid, nagu ka Eesti, sügelevad täna Komisjoni volinikukohtade pärast, siis suurriigid näevad siin kõige kergemat kompromissivõimalust. So what!, kui üks volinikukoht saab vähem olema. Ega volinikud raha juurde tekita. Kui Eesti jaoks on oluline poliitiline kohalolek voliniku näol ja roteeruva ametiposti vastu paisatakse tulle kogu diplomaatiline korpus, et teha selgeks roteeruva volinikukoha ebaefektiivsust, siis suurriigid mõõdavad täna rohkem vorsti pikkust kui nö. ministeeriumite ja ministrite portfelle. Kui pisiriik nagu Eesti saabki enesele ühe permanentse portfellita või väheolulise portfelliga ministri, siis see on oluline meile, mitte Euroopale.

Kui Saksamaa saab enesele täna juurde 2 või kolm häält Ministrite Nõukogus, toob see kaasa totaalse araabia turu koos oma temperamentse kauplemiskultuuriga. Saksamaale järgneb Hispaania kes ei taha vähenevat otsustusõigust ning nõuab positsiooni 30-häälelises liigas, Hispaaniale Belgia, kes Euroopa südamena ei vaata sugugi helge pilguga väljakujunenud status quo lagunemisele, ning hakkab pigem otsima vastuargumente häälte ümberjagamisele. Vaatluse alla tulevad aplikantriikide häältega kaasnevad nihked ja Hispaania ei taha kindlasti minetada 30% kolmekümnest miljardist eurost mis läheb regionaalsele abile. Hispaania hakkab rahalise kaotuse korral taotlema juurde muid garantiisid, ja kui see ei saa olema mõni lisahääl, ja kindlasti mitte volinikukoht, siis sobiva võimaluse mitteavanemise korral võib Hispaania osutuda lihtsalt piduriks läbirääkimistel. Läbirääkimiste edust sõltub aga EL lainemise tempo ja esimeses laines liituvate riikide arv.

Ministrite Nõukogu häältearvu kõrval on järgmiseks valusaks teemaks QMV, ehk kvalifitseeritud häälteenamus mis võtab pisiriikidelt ära nende magusa blokeerimisvõimaluse. Kui seni võisid pisiriigid neile ebasobiva otsuse korral luua mõttelise allansi ja otsuse blokeerida, siis laiendatud QMV rakendamisega libiseb neil käest seegi võimalus. Ometigi on kvalifitseeritud häälteenamus vältimatu, et hoida võimalikku vorstikauplemist kontrolli all. Selleta ei läheks Euroopa edasi mitte üks samm. Probleeme tekitab ka topeltenamuse klausel mis tähendab, et otsuse läbisurumiseks läheb vaja nii häälteenamust kui ka demograafilist enamust. Ja taas vaid selleks, et pisiriikide blokeerimisvõimalust blokeerida. Kui seni rakendati ühist hääletusmehhanismist tulenevat supranatsionaalsust ehk riikideülesust vaid EL esimese samba raames — ühise majandus- ja tolliliidu piirides, siis täna hakatakse arutama, kas on võimalik seda rakendada ka teise ja kolmanda samba kontekstis mis traditsiooniliselt on jäänud siseriikliku pädevuse alla. Kaitse- ja välispoliitika ning justiits- ja siseküsimused pole seni Ministrite Nõukoguni jõudnud. Itaalia on aga täna välja tulnud hirmutava avaldusega milles ta on nõus loovutama iseseisvuse kõigis valdkondades välja arvatud põhiseaduslikud küsimused. Kui teema läheb tõesti laiale ringile arutusele, võib see EL ühise vankri paljude riikide vastuseisu tõttu kraavi viia.

See mis Nizzas toimub, võib nimetada sõjajärgse Euroopa poliitiliselt võrdsete riikide üleminekut külma sõja järgse numeroloogilise legitiimsuse alla. Ja matemaatilise vaagimise alla läheb veel palju. Peale Komisjoni suuruse ja häälte jaotuse tuleb vaagimisele Europarlamendi suurus, süvendatud koostöö, ühine välis- ja julgeolekupoliitika, laienemispoliitika ning Euroopa südametunnistus ehk põhiõiguste harta mis asetab pikemas perspektiivis küsimärgi alla Strasbourgi Inimõiguste Kohtu eksisteerimise tervikuna.

Mitte kõik ei võida täna Nizzas. Ette on näha ka mitmeid kaotusi. Nagu lahingutes ikka. Jääb vaid loota, et kaotajad ei lükka kraavi föderalismi suunas kihutavat eurorongi, sest siis on kaotajaid veelgi rohkem. Ohvritest rääkimata.