JAANIPÄEVIK: purukspekstud hokikepid, luumurrud ja peahaavad
Indrek Peetsalu on 32 aastat vana. Ta on õppinud loomaarstiteaduskonnas ning praegu studeerib ajalugu Tartu Ülikoolis. Peetsalu hobideks on lugemine, muusika ning armastuseks teater ja teatriajalugu.
07.37 Tänase valve viimane visiit: vanahärra (90) kukkus ja murdis reieluukaela (väga tüüpiline murd vanematel inimestel). Taadi majast väljatoomine oli tänu kitsastele koridoridele tõeline kannatuste rada, aga sugulaste abiga saime hakkama. Seejärel järgnes sõit traumapunkti.
Tänane kiirabivalve oli jaaniõhtu kohta haruldaselt rahulik, inimesed olid mõistlikumad kui tavaliselt. Pigem meenutas minu vahetus tüüpilist reedet või laupäeva. Seega “verd, higi ja pisaraid,” Churchilli tsiteerides, ma õnneks eriti kirjeldama ei pidanud. Loodan, et lugejad said mingi ettekujutuse meie tööst. Soovin kõigile häid pühi ja tervise säilimist originaalkujul!
06.12 Edasi läks asi karmimaks. Nimelt oli öösel tekkinud kahe seltskonna vahel tüli, mida vastu hommikut ka lahendama asuti. Pahaaimamatult telgis maganud seltskonda hakati väljastpoolt hokikeppidega peksma, kusjuures nii rängalt, et purukspekstud kepitükid vedelesid veel kiirabi kohale jõudes maas. Tulemuseks oli paar luumurdu ja peahaavad. Kannatanuid kokku kolm. Jaanipäev jätkub….
04.47 Jälle vererõhuprobleem, mille lahendamine läks kiirelt. Proua kahtlustas ka rütmihäiret, mida siiski ei olnud. Rohud sisse ja ära. Kui me naiivselt arvasime, et saame jaama tagasi minna, siis eksisime rängalt. Kohe järgnes uus sõit ja tegu oli uriinipeetusega mehega, vanus 80. Kuna selline asi juhtus esmakordselt, siis viisime taadi haiglasse.
01.11 Pikemat sorti maasõit, seekord probleemiks palavik. Inimene polnud ise palavikualandajaid võtnud. Neljakümneaastane naine, kes sai meilt tableti paratsetamooli ja paar kasulikku nõuannet. Tegelikult pole 38-kraadine palavik veel põhjus paanikaks, ammugi mitte kiirabi väljakutsumiseks. Selline meie töö kord juba on. Samal ajal käisid kolleegid kahele pussitatule abi andmas. Viimaste seisukord polnud küll eluohtlik, kuid kuna noahaavad pole meilegi just sama tavapärased kui kõhuvalu või kõrge vererõhk, väärivad siiski äramärkimist. Lisaks turgutas kolmas brigaad üht peksasaanut, kellel oli suur haav peas ja korralik verejooks. Ristija Johannese sünnipäev on vahepeal üsna käest ära läinud…
00.21 Üks liik väljakutseid on sellised, mis ka kogenud kiirabitöötaja ärevaks teevad — nimelt lastega seotud probleemid. Ka meile juhtus selline. Kaheaastane poiss neelas täpsustamata koguse rahusteid, samuti polnud teada selle toimumise aeg. Poiss oli loid, mis võis olla seotud ka hilise kellaajaga — siiski ei hakanud riskima ja brigaadi juht otsustas lapse haiglasse toimetada, mida me ka kiiresti tegime.
22.30 Üks mitte alkoholiga seotud jalatrauma, mees oli lihtalt komistanud ja kukkunud. Lahastasime ja toimetasime ta haiglasse. Tõenäoliselt sääreluu murd. Vahemalt siiamaani on valve küll üsna viisakas olnud, ei tahaks küll ära sõnuda. Alati on nii, et kui eeldada hullemat, on pettumusi vähem.
21.29 Üks eriti tüüpiline väljasõit jaanipäeva kohta. 26-aastanemees proovis autokummi lõkkesse visata, kahjuks maandus ta ka ise sinnasamasse. Tulemuseks põletushaavad kätel ja jalgadel, mida sõbrad üritasid õliga määrida (nii ei tohi!!!). Sai talle abi antud ja järgmised päevad peab ta mööda saatma valuvaigistite abiga. Mees oli ka joobes, ning peab ütlema, et tal läks päris õnnelikult. Vahepeal olijälle üsna rahulik, tundub, et inimesed on Tartu hüljanud.
20.11 Vanaproual valu rinnus, EKG midagi kahtlast ei näidanud — arvatavasti närvivalu. Kui võtta arvesse memme vanust (sündinud 1912.aastal) oli ta lausa suurepärases vormis. Paneb ainult imestama, kui erinevad on inimesed: mõni on juba neljakümneselt vana ja hall, teine jälle säilitab nii vaimse kui füüsilise vormi kõrge eani. Oli veidi koomiline, kui proua oma ligi seitsmekümne aasta vanust poega “poisiks“ nimetas. Igati meeldiv visiit.
19.27 Järjekordne joobes härrasmees, kes ei jaganud maast ega ilmast suurt midagi. Segasest jutust selgus, et probleemiks seekord peavalu, mis arvestades kahenädalast joomatsüklit on ka täiesti loomulik. Tema jutt meenutas natuke välipreester Otto Katzi jutlust garnisoni vangimajas, kui “Švejki” meenutada. Igatahes oli härra veidi agressiivne ja politsei toimetas ta kainenema.
18.33 Kiirabil on kujunenud välja oma “püsiklientuur,” st inimesed, kes väga tihti meid kutsuvad. Enamik nimetatuist on astmaatikud, kuid leidub ke teisi. Aktiivseim neist on kutsunud kiirabi alates aasta algusest ligikaudu 200 korda. Ka täna käisime ühe neiu juures, kes resideerub enamiku ajast vaimse tervise hooldekeskuses.Seekord kaebas ta iiveldust. Meie tagasihoidliku küsimuse peale, et kas alkoholi ka tarbitud sai, kõlas väga resoluutselt: “Eiiiiii!!!!!“. Siiski oli lõhn toas üsna ühemõtteline ning talle sai selgitatud, et viis pudelit õlut ja pisut viina käib samuti kategooria alla: alkohol. Tema juures käime keskmiselt kord kuus. Niisiis, esimene alkoholiprobleem täna.
17.54 Järjekordne vererõhuprobleem, mis ravimitega kenasti allavõetud sai. Kõik laabus kenasti, ainuke tõrvatilk meepotis oli pererahva mõrtsukaliku välimuse ja käitumisega rotveiler, kes näis lähtuvat Stalini printsiibist: “Pole inimest, pole probleemi!”. Tulema saime siiski ühes tükis.
14.57 Meil oli üsna harvaesineva profiiliga kutse, nimelt hambaprobleem. See võib üldjuhul tähendada lihtsat valu ja valuvaigistite puudust, aga ka midagi keerulisemat. Meil juhtuski olema peale hamba eemaldamist tekkinud verejooks, mis kuidagi seisma ei jäänud. Lisaks kõrge vererõhk ja südameprobleemid. Olukord õnnestus lahendada siiski kohapeal. Tundub, et tänase leebe päevaga tahetakse meid ette valmistada õhtuseks sabatiks. Kuna ilm on ilus ja alkoholikauplustes lademeis, pole alust kahtlustada, et rahu ja vaikus püsima jääb.
14.00 Veidral kombel on tekkinud pikem paus, mis iseenesest on positiivne. Mida vähem on kiirabil sõite, seda tervemad on inimesed.Vahel juhtub, et päev venib, sellisel puhul oleks mõistlik proovida magada. Üritasin isegi, kuid olles kuskil une ja ärkveloleku piirimail kuulsin (enda arvates) valjuhääldist kutset, mida tegelikult polnud. Pole vist ühtki kiirabitöötajat, kes poleks nn. “pseudokutse” peale magades õnge läinud. Väike alateadvuse vingerpuss, “kadett Biegleri unenägu enne Budapesti”, ainult primitiivsem.
11.05 Järjekordne maasõit, ligi 25 kilomeetrit. Lõbus ja napsune härra, kes kaebas jalavalu, mis olevat kestnud juba “kurat teab, kui kaua”. Mees defineeris end kui “elumees”, kes elab juba pikemat aega Soomes. Paraku selgus, et härra kardab süsti kui vanakurat välku — torkamise hetkel tegi ta samasuguse grimassi, nagu Ivo Schenkenberg, kui Gabrieli pistoda teda tabas. Igal juhul — lahku läksime juba sõpradena.
9.46 Pikk sõit maakonda. Vererõhk kõrge — mees ise tundis ennast hästi, ainult abikaasa pabistas. Ravimitega võtsime rõhu alla ja naisterahvas jäi rahule. Mehel oli suhteliselt ükskõik, tema rahu ei suutnud miski rikkuda. Suurem osa visiidile kulunud ajast möödus autos, nagu sellistel puhkudel ikka.
8.58 Tänase vahetuse esimene “pääsuke“ — vanaproua puusaproteesiga, kelle jalg valutas. Kuna pühade ajal perearsti pole ja käsiravimid ei aidanud, tuli meil tegutseda. Väike valuvaigistav süst ja proua oli väga rahul. Veel oli memmel kahtlus, et tal vererõhku enam polegi, kuid peale mõõtmist selgus, et rõhk oli siiski olemas ja pealegi veel nagu teismelisel tüdrukul.
8.00 Jaanilaupäeva hommik on petlikult rahulik — alustasime auto korrastamise ja desinfitseerimisega. Kõige petlikum asi kiirabis on rahulik hommik, see on justkui vaikus enne tormi. Vahetuse jooksul võib nii mõndagi juhtuda, sest tegu on siiski kiirabi jaoks kõige töisema päevaga, kui võib-olla vana-aastaõhtu välja arvata. Rahulik jaanipäev kiirabis on sama utoopiline kui Hitleri ausamba rajamine Jeruusalemma.
