Jaak Veske: Euroopa Ühendriigid – pääsetee või hukatus?

 (71)
Jaak Veske: Euroopa Ühendriigid – pääsetee või hukatus?
Reuters/Scanpix

Üliriigi nimel on peetud veriseid sõdu, küüditatud terveid rahvaid ja käidud välja utoopilisi ideid. Neist üks on mõte Euroopa Ühendriikidest.

Esmapilgul võib see tunduda üllas ja väga mugav – ühtse valitsusega ühtne kontinent, kuid teoreetikud jätavad kahe silma vahele iga konkreetse maailmajao, riigi, rahva, keele ja isegi indiviidi iseärasused ja erinevused. Kas pole Euroopa Ühendriikide näol tegu mitte võimaliku kellapommiga tulevikus?

Suured isikud on inimajaloo vältel ajanud sarnast rida. Jumalike keisrite juhitud Rooma, Tšingis-khaani ja ta poegade loodud hiigel-Mongoolia, koloniaalne Briti impeerium, Tsaari-Venemaa, Saksa keisririik ja talle järgnenud Hitleri Kolmas Reich ning Lenini-Stalini tandemi kokkuklopsitud Nõukogude Liit on ehk silmapaistvamad ja tuntumad näited. Eelpool nimetatud suurvõime ühendab aga üks fakt – püsima ei jäänud neist keegi.

Kõik mainitud impeeriumid on loodud paljurahvuselistele tugitaladele, mis vastupidiselt osade tänapäeva idealistide arvamusele ei osutunud tugevuseks, vaid nõrkuseks. Igaüks neist, ka võidukas ja jõukas mereriik Suurbritannia oma arvukate koloniaalvaldustega ja töölisrahva paradiisiks tituleeritud NSVL, lagunesid kultuuriliste, rahvuslike ja poliitiliste erimeelsuste ning konfliktide tõttu. Näib veider, et Euroopa Ühendriikide idee kaitsjad ajaloo õppetunde arvesse ei võta. Suurimaks kandepinnaks on kahtlemata tees, et erinevalt minevikust on uuel liitriigil demokraatlik ja inimväärtusi hindav sisu ning vorm. See aga ei tähenda, et need ilusad unistused ka jätkusuutlikud oleksid.

Seotud lood:

Koordineeritud töö ja toimiva mehhanismi võtmeks on taibukas, paindlik ja konkreetne juhtimine. Seda vajavad kõik, alustades ametiühingutest ja lõpetades rahvusriikidega. Niisamuti peab mingi juhtorgan olema ka Euroopa Ühendriikidel. Ilmselt on tulutu mainida võimalikku presidendi või väikese kliki juhitud Euroopat. On päevselge, et varem või hiljem viib see võimu kuritarvitamiseni. Inimloomus pole mõeldud olema ebaisekas ja seda kinnitavad kümned ja sajad näited mineviku autokraatlikest türannidest. Diktaatorlik või orwelllik Euroopa Ühendriik aga oleks lihtsalt endise Nõukogude Liidu nihkumine pikkus- ja laiuskraadidelt lääne suunas. Loogilisem variant oleks kas ühtne kongress või parlament, kellele lisaks on täidesaatev võim mingil tihti vahetuval vabalt valitaval valitsuskogul. Sarnaselt toimib ka Euroopa Liidu juhtimine ja on selge, et viimasega kaasneb probleeme. Peamiseks negatiivseks argumendiks, mida sooviksin välja tuua, on tõik, et niivõrd multikultuurses keskkonnas, nagu seda on Euroopa, ei saa kõigi huvid mitte kunagi olla võrdselt esindatud ja sellest tulenevalt oleks Euroopa Ühendriigid õiglusest ning võrdsusest üpris kaugel.

Ainus toimiv liitriigi näide maailmas on Ameerika, kuid enne järelduste tegemist tuleb arvestada jällegi konteksti. Ajalooliselt pole ameeriklast kui rahvust olemas, ameeriklased on sisuliselt erinevate eurooplastest sisserändajate segunemisel tekkinud rahvas, kes võtsid omaks ühise kultuuri ja keele. Neile tuleb liita veel integreerunud Ladina-Ameerika immigrandid ja endiste neegerorjade järeltulijad. Kuigi USA hakkas toimima kui ühtne föderatsioon ja sai maailma juhtriigiks, tuli ka seal maha pidada Iseseisvussõda ning verine kodusõda, enne kui tugevast Ameerikast juttu sai olla. Euroopas, kus iga riigi ajalugu on kardinaalselt erinev, selline asi ei toimiks. Kõige lihtsam näide on Teine maailmasõda, ida-ning lääneeurooplaste arusaamad vabastajatest ning vaenlastest on sellega seoses vägagi erinevad.

Loe veel

Kokkuvõtvalt ei saaks Euroopa Ühendriike pidada toimivaks lahenduseks. Riikide arengutasemed ja kultuuriline taust on niivõrd erinevad, et ühtne Euroopa lõheneks peagi tagasi rahvusriikideks. Keele, kultuuri ja rahvuse säilitamise seisukohalt on rahvusriigid efektiivsemad, kuna inimeste huvid on kaitstud põhjalikumalt ning probleemide lahendamisel arvestatakse kohalikke eripärasid, mitte ühte tervikut nagu multikultuurses sulatusahjus. Ajal, mil majanduslangus ähvardab lõhkuda Euroopa Liitugi ja stabiilsete Põhja-ning Kesk-Euroopa riikide suhted teravnevad priiskava lõunaga, ei ole otstarbekas heietada unistusi. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja võib üpris kindlalt väita, et meie silmad sellist uut suurvõimu ei näe. Hea uus ilm jäägu tulevikku.

(Autor on Jõhvi Gümnaasiumi abiturient, Novus Spectrumi esseekonkursi võitja.)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare