Jaak Urmet: Lahutatud isad — riigile tühi koht

Lahutatud isade õiguste eest võitleva ühenduse järele oli juba ammu lausa karjuv vajadus. MTÜ-st Isade Eest on abi otsinud juba paarsada meest. Ja pole mingi ime. Lahutatud isade õiguste probleem Eesti ühiskonnas on üha põletavam ja järjest kannatamatumalt lahendust ootav, see puudutab aina suuremat hulka isasid. Ja lapsi.

Milles see probleem siis täpselt seisneb? Missuguseid õigusi lahutatud isad taotlevad? Vastus on lihtne ja selge: ehkki kehtiva perekonnaseaduse järgi on „vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused” (§ 49), tähendab see kaunis sõnastus tegelikus kohtupraktikas 99 protsendil juhtudest seda, et pärast kooselu lõppemist antakse lapse täielik hooldusõigus emale.

See on kirjutamata seadus. Iseenesestmõistetav asjade käik. Lapse isa olgu õnnelik, et tal lubatakse last aeg-ajalt näha, temaga kohtuda. Aga loomulikult ei unustata isa kraesse veel ka elatist lükata. Mitte et see oma lapse vastu huvi mitte tundvate isade — sest eks ju ka neid leidub — puhul midagi mõistusevastast oleks. Aga tundku ta huvi või mitte, kindel võib olla selles, et talle väänatakse n-ö täie rauaga. Laps käest ja trahv ka veel peale!

See mudel kehtib Eesti Vabariigi kohtusüsteemis lahutatud vanemate vahelises arveteklaarimises peaaegu ühegi erandita — justkui iseenesestmõistetavalt laps emale. Isa arvamus siin korda ei lähe. Mis sellest, et ta võib-olla väga tahaks last enda juurde. Kedagi ei huvita, et isa oleks võib-olla nii vaimselt, psühholoogiliselt kui ka majanduslikult sama palju või veel enam väärt last enda juures kasvatama kui ema. Või et isa juures elamine võiks olla lapse huvidega sama palju või veel rohkem kooskõlas kui ema juures elamine.

Üle 14-aastaselt juba küsitakse endalt, aga siinkohal on jutt ikka väikestest lastest, kes võib-olla ei oska veel rääkidagi. Kõigile lahutatud isadele langeb üks ja seesama määr, olgu tegu asotsiaali või ühiskonna silmis väärika isikuga. Ainus, mis võib kohtu otsuse isa kasuks kallutada, on ema alkoholi- või uimastisõltuvus, otsustusvõimetus, vaimupuue vms. Kõigil muudel juhtudel — laps emale. Iseenesestmõistetavalt.

Isadele emadega võrdsed õigused

Kust tuleb see — iseenesestmõistetavalt? Mis selle tingib? Vabandage väga, aga see on puhas diskrimineerimine. Soolisel alusel. Saaks aru, kui see juhtuks mõnel Vaikse ookeani saarel, aga see sünnib tänapäeva Euroopa Liidus, kus naised on peaaegu kõigis teises eluvaldkondades kuulutatud meestega võrdseteks.

Kas keegi suudaks näiteks ette kujutada, et tööandja võiks mõnele naisalluvale öelda: „Vabandage, aga ma ei saa teile nõutud palka maksta, me maksame seda ainult meestele, teie aga olete naine.” Või kahekõnet valimiskasti juures: „Andestust, mida teie siit otsite? Siin toimuvad riigikogu valimised, siin on naistel keelatud olla! Lahkuge jalamaid!” Või tööintervjuud: „Me ei saa teid kahjuks tööle võtta, meie juures saavad tööd ainult mehed.” Kõigil nimetatud juhtudel jääksid need ilmselt ütleja viimasteks sõnadeks sellel ametipostil, tal lastaks tunda saada seaduse täit karmust.

Aga ometi toimib lahutatud vanemate vahelises vaidluses laste pärast seesama skeem. „Kuulge, mida te mõtlete, tahate lapsele täielikku hooldusõigust!? Te olete ju — mees!”

Isadele tuleb kohe anda emadega võrdsed õigused ja võimalused lapse hooldusõiguse saamisel. Ja paluks mitte hakata siin rääkima midagi sellist, et ema ju kannab last üheksa kuud kõhus ja saavutab temaga erilise läheduse vms. Selline luuleline loba ei saa olla seadusandlust korraldav argument. Võin viieteistkümne minutiga toota viis teooriat, mis täpselt samale „argumendile” tuginedes tõestaksid, et naine ei tohi saada mehega võrdselt palka, jagada temaga sama tööruumi või lahkuda kodust ilma näokatteta.

Lahutatud isa kuvand Eesti ühiskonnas on praegu selline: jobu, narts, liiderdaja, mölakas. Jättis pere maha, läks teise naise juurde (aga miks — ka see ei huvita kedagi). Raha ei maksa, raisk. Sellist kuvandit toodavad kõik need võrgus leiduvad naistefoorumid eesotsas Perekooliga. See on alatu ja närune, isegi kuritegelik kädin, kuivõrd määrib teenimatult kõigi lahutatud isade mainet. Teiste naiste, teiste emade, üldsuse silmis. Kes teab, võib-olla isegi kohtu silmis. Aga kui palju on lahutatud isade hulgas ometi tublisid, töökaid, asjalikke eesti mehi! Kes oleksid samapalju väärt oma lapse eest hoolitsema kui ema. Või isegi veel rohkem.

Naised head, mehed pahad

Tean lahutatud isa, väga toredat ja töökat eesti meest, kelle lapse ema oli tõeline hüsteerik ja psühhopaat. Tema põhiline viis oma mehega suhelda oli karjumine ja süüdistamine. Ta ei häbenenud seda teha isegi kõrvaliste inimeste juuresolekul. Selge see, et terve mõistuse säilitamiseks tuli seesugune kooselu lõpetada. Laps iseenesestmõistetavalt — emale. Lapse isa ütles pärast, et mis sa seal ikka kohtuga asju ajad või midagi taotled. On ju teada, kuidas asi lõpeb, pole mõtet hakata tühja tuult taga ajamagi.

Tean lastega abielupaari, mis püsib koos üksnes selletõttu, et isa ei saa ära minna — kohe jääks ta ilma oma lastest, keda ta aga väga armastab. Kujutage nüüd ette sellise pere kodust õhkkonda. Naine vingub, sest mees joob, mees joob, sest naine vingub. Süüdi aga on selles mõlemad ja ei kumbki, sest kes siis ikka süüdi on, kui abielus peale ühiste laste midagi muud ühist ei ole. Kord märkasin selle mehe õlavarrel suurt musta plekki. „Ohoh, tegid tätoveeringu?” küsisin. „Ei, naine virutas,” vastas tema. „Ah?” jahmusin, sest sellise musta pleki saab tekitada ainult koletu obadus. „Hehee,” muigas tema kibedalt, „tegelikult tahtis näkku lüüa, aga läks mööda…”

Ei ole tähtis, mille tegemise või tegemata jätmise eest mees sellise „karistuse” sai, vägivald on vägivald igal juhul. Siinsesse teemasse toob see seik veel ühe olulise lisanduse: tänapäeval ei ole perevägivalla all kannatajateks enam tingimata vaid naised, seda kogevad väga tihti ka mehed. Nii füüsilist kui ka psüühilist terrorit. Lugedes põgusaltki Perekooli foorumit, võib veenduda, et mehe mobiilis, meiliboksis, rahakotis, autos vm tuhnimine ja nuhkimine on väga paljude naiste jaoks igapäevane toiming. Sama harilik nagu hammaste pesemine. Aga ühiskonna silmis on kõik ikka nii selge, nii selge: naised head, mehed pahad, emad pühad, isad lurjused.

Eesti keelt natuke õhtul kodus

On üks lahutatud isa, kes kuulis poolteist kuud pärast abiellumist oma seni nagu ajutiselt teises riigis töötama pidanud abikaasalt, et tema nüüd jääbki päriselt teise riiki — olgu mees nii lahke ja koligu ka sinna. Mehele, kes tuimalt sellise fakti ette pandi, oleks see tähendanud loobumist kogu oma senisest elust ja kodumaast ning juurtest — Eestist. Selge see, et mingisugusegi perspektiiviga kooselus selliseid otsuseid ilma partneriga nõu pidamata ei tehta. Asjad viisid lahutuseni, isa jäi Eestisse, ema läks jäädavalt välismaale ja võttis — taas justkui iseenesestmõistetavalt — lapse kaasa.

Nüüd eraldab isa ja last enamuse aja aastast 2000 kilomeetrit. Kui isa lapsele helistab, võib ta vaid ehmatusega kuulda, kuidas tema varsti nelja-aastaseks saava lapse eesti keel on mandunud mõistetamatuks pudikeeleks, tal on raskusi isegi kõige lihtsamatest kas- ja kuidas-küsimustest aru saamisega. Ja mis seal imestada — päev läbi on ta võõrkeelses lasteaias ja eesti keelt kuuleb paremal juhul ainult natuke õhtul kodus. Loomulikult tahab isa last enda juurde Eestisse, aga ema võib selle püüde peale igati seaduslikul alusel ja tema huve kaitsvale kohtulahendile juba ette kindel olles lihtsalt vilistada.

Saksamaal takistatakse Saksa kodanikest lahutatud, ent nendega lapse(d) saanud eesti naisi koos lastega Eestisse tagasi tulemast lausa kohtulikult, et lapse suhtlemine isaga jätkuks. Kas analoogsele otsusele välismaale viidud lapse suhtes võib Eestisse jäänud isa loota ka Eesti Vabariigi õigussüsteemis?

Kui praegu kehtiv perekonnaseadus annab selleks vähemalt formaalsegi võimaluse, siis praegu eelnõu staatuses olevast uuest perekonnaseadusest leiame lause: „Muudel juhtudel on vanema hooldusõigus üksnes emal.” Minu jaoks kõlab see lause igatahes nii: „Lahutatud isad on tühi koht.”