Jaak Juske: Streikimine on su põhiseaduslik õigus

 (94)

Jaak Juske: Streikimine on su põhiseaduslik õigus
Foto: Andres Putting

Kas kujutate ette, mis oleks meie paremerakondade valitsusest saanud siis, kui rahvas oleks kasutanud jõuliselt oma streigiõigust, väljendamaks seda, millest muidu julgetakse vaid koduseinte vahel rääkida?

See on sügavalt kriitiline suhtumine praeguse parempoolse poliitika suhtes, kus põhjendamatult eelistatakse tööandjaid, kus põhjendamatult on vähendatud töötajate õigusi. Tõsi, omavahel sellest räägitakse, kuid avalikult julgevad vaid vähesed tulla tänavatele oma õigusi kaitsma, riskeerides alatasustatud töökoha kaotamisega.

Postimehe koostatud uuringu põhjal avaldasid lugejad arvamust, et streikimine pole Eestis välja arenenud seetõttu, et kodanikuühiskond on nõrk. Kahtlemata on see õige. Just Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatlikes riikides on kodanikud harjunud arvamust avaldama viisil, mis ka reaalselt survestab valitsust ja eriti – tööandjaid.

Eestis on hierarhilise süsteemiga parteid üldiselt välistanud endale vastuvaidlemise. Ükskõik, kas võimul on olnud Laar, Savisaar või Ansip – alati on just nende tee püha ja õige. Mitte kunagi ei kuulu see vaidlustamisele. Veel hullem – need, kes julgevad selles kahelda, on igavesed tülinorijad, vaat’ et riigireeturid. Olen ise näinud poliitikuid, kes lähevad streigist kuuldest suurest vihast näot punaseks.

Iga viimane kui Eesti tööandja teab, et praegu on soodne periood kärpimise ettekäändel langetada töötajate palkasid nii palju, kui vaja. Minnakse isegi nii nahaalseks, et makstakse alla miinimumpalga, samal ajal nõudes töötajalt täiskoormusega töötamist. Öeldakse, et kui ei meeldi, on ukse taga sadakond teist huvilist.

Kui heaoluühiskondades on elementaarne, et töötaja kuulub ka ametiühingusse, siis keskmises Eesti ettevõtjas tekitaks selline uudis ainult hirmu ja õudu. Töötaja-kaitse on seetõttu pea võimatu. Kui Soomes on ametiühingute liikmetel oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda kohtusse tasuta, siis Eestis on see vaid helesinine unistus.

Loe veel

Kõige tipuks – Eesti ühiskonnas on kujunenud seisukoht, et pidev surve all kannatamine on lausa auasi. Need, kes lähevad streikima, pole paljude arvates piisavalt austusväärsed kaaskodanikud, kes vääriksid vajalikku tunnustamist. Samuti on justkui auasi kärpida solidaarselt kõikide töötajate palkasid, hoolimata siinjuures asjaolust, et halbade otsuste tegijad ei ole enamasti lihttöötajad, vaid liigahned ettevõtjad ja tööandjad. Loomulikult – põhjuse leiab igale asjale. Kui vaja, siis öeldakse, et Eesti inimese tootlikkus on liiga väike.

Ajal, mil kogu Kreeka rahvas mässas oma riigi juhtkonna vastu, nõudes neilt oma tegude eest vastutamist, vaatas Eesti meedia halvakspanuga kreeklaste peale. Just nagu oleks lihtne Kreeka põllumees süüdi selles, et valitsus esitas valeandmeid ning laenas ennast lõhki. Aga kreeklased mässasidki nii kaua, kuni saavutati oma eesmärk: palkasid ja hüvesid vähendati minimaalselt ning rumaluste eest maksid rumalad poliitikud, mitte rahvas.

Kui keegi väidab nüüd, et streikimine ei ole Eesti inimestele loomuomane, tasub heita pilk põhjanaabrite suunas. Soomes on viimase aasta jooksul olnud mitmeid laialdasi tööseisakuid. Soomlaste ametiühinguliikumine on väga tugev jõud. Kindlasti peaksid Eesti ametiühingud olema tugevamad, aga see eeldab meie töötava rahva kodanikujulguse kasvu.

Eestis ollakse veendunud dogmas, et „suures pildis“ on parem, kui rahvas ei mässa ning „kõike tehakse rahulikult ja mõistlikult“. Unustatud on, et valitsus peaks olema rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks.

Kui Eestis arvavad paljud, et streikima sobivad ainult pensionärid, venelased või lihttööliskond, siis Euroopas, eriti aga sotsiaaldemokraatlike traditsioonidega heaoluühiskondades, streigivad kõik, kellel on midagi kaotada. Eriti tasub siinkohal mainida õpetajaid, arste, riigitöötajaid, põllumehi. Just tugev streigiliikumine ongi pannud ajalooliselt aluse Euroopa tänasele heaoluühiskonnale.

On ütlematagi selge, et töötaja-kaitse on Eestis praegusel kujul minimaalne, mullu suvel vastu võetud uus töölepinguseadus on selle ilmekaim näide. Sel aastal tööandjate manfiesti tuules koostatud töötajate manifest sai avaliku riigivõimu põlguse osaliseks. Laiem avalikkus ei süvenenud nende ettepaneku sisulisse poolde. Ometi on selle manifesti eesmärk kaitsta töötajaid, kelle hulka kuuluvad enamik meist.

Palju on räägitud ettevõtjate väärtustamisest. Tänasel päeval on aga Eestis liiga vähe neid ettevõtjaid, kes oma töötajaid tõeliselt hindaks ning kaitseks. On kurb, et Eesti elanik on kõige suhtes nii leplik. Oleme ju harjunud elama pidevalt ebastabiilses ühiskonnas.

Ma ei kutsu inimesi tänavatele, kutsun üles seisma jõulisemalt oma õiguste eest. Kõige parem oleks ju olukord, kus töövõtjad üldse streikima ei peaks. Kus tööturu osapooled jõuaksid kõigis küsimustes rahulikult läbirääkimiste laua taga kokkuleppele. Õiguslik raam on selleks paljuski just sotsiaaldemokraatide eestvedamisel Eestis olemas. Reaalsus on aga paraku tihti tunduvalt kurvem. Ja streik on igati seaduslik võimalus nõudmaks oma õiguste tagamist. Selles pole midagi häbiväärset.

Kui Eesti valijate ja poliitikute enamus asendub aja jooksul põlvkonnaga, kes pole enam harjunud kommunistliku käsutäitmisega, areneb ka kodanikujulgus ning teadlikkus oma seaduslikest õigustest, muu hulgas ka õigusest praegust korda muuta. Ei ole linnapeal, ministril ega presidendil rohkem kodanikuõigusi kui Sinul – Eesti Vabariigi kodanikul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare