Jaak Aaviksoo: Kuidas Eesti taas rikkaks saab?
Tänaseks on masu meid kindlasti tugevamini räsinud kui teisi Euroopa riike ja ilmsesti lõpetame selle aasta tõesti suhteliselt vaesematena, eeldatavasti tasemel 62 protsenti EL keskmisest, mida on ometigi palju rohkem kui kümne aasta eest, okupatsiooniaja lõpust rääkimata.
Masust ei tohiks kindlasti masendusse langeda, pigem peaksime õppima nii seda, et majandus on tsükliline, kui ka tuletama meelde ütlust „Pill tuleb pika ilu peale!“. Ilmselt ei tule kümne protsendini ulatunud kasvunumbrid kunagi tagasi, isegi tagasihoidlikum, ent realistlik kasv 5 protsenti aastas (NB! Kaks korda kiirem kui Euroopas keskmiselt) ei tule enam iseenesest, ilma tõsise pingutuseta.
Usun, et me tahame ja oleme võimelised pingutama — nii igaüks eraldi kui ka kõik koos, rahvana ja riigina. Kui nii, siis võiksime oma suhtelise rikkuse sihiks seada 75-80 protsenti EL keskmisest aastaks 2020. Kuidas selleni jõuda?
Esmatähtis on meie endi hoiak — midagi ei tule iseenesest ega üksnes väliskeskkonna soodsatest arengutest. Euro on abiks, aga ei taga midagi; välisinvesteeringud on vajalikud, ent need tuleb tagasi maksta; välisturud on avatud, aga sinna tuleb ise jõuda jne jne!
Teiseks tuleb tõdeda, et vajame palju rohkem koostööd, sest üksi oleme väga väikesed nii ettevõtetena kui riigina. Ja riigi roll majandus- ja ettevõtluspoliitika edendamisel peab olema põhimõtteliselt teistsugune — aktiivne ja strateegiline, sh majanduse struktuursete probleemide lahendamisel. On hea, et oleme loonud eraettevõtlusel põhineva ja avatud turumajanduse, kus riigi peamiseks rolliks on konkurentsivõimelise keskkonna loomine ja reeglite täitmise järgimine.
Aga sellest ei piisa! Riigi hooleks peaks olema ka pikaajalised sihiseaded ja prioriteetide määratlemine ning nende saavutamiseks vajalike avalike teenuste sihikindel ja koordineeritud arendamine. Haridusest ja infrastruktuurist alustades ning väliskaubanduse ja välispoliitikaga lõpetades.
Veidi konkreetsemal tasandil piiritleksin kolm tegevussuunda, millel on ka erinevad, lühi-, kesk- ja pikaajalised sihiseaded.
Esiteks, tööviljakuse kasvatamine. Teame, et viimastel aastatel on palkade kasv ületanud tööviljakuse kasvu, mis on oluliselt kahandanud nii meie ettevõtete konkurentsivõimet kui ka investeerimissuutlikkust. Masust tingitud koondamised on hea märk meie ettevõtluse kohanemisvõimest eeldusel, et seeläbi kasvab just tööviljakus. Hea on ka oluliselt kasvanud nõudlikkus tööjõu kvalifikatsiooni ja kvaliteedi suhtes.
Käivitunud ümber- ja täiendõppele tuleks osutada veelgi suuremat tähelepanu. Suurimaks pudelikaelaks näib aga siiski olevat mitte reatöötaja tootlikkus, vaid eelkõige kesk-, aga ka tipptasandi juhtimisoskused ning tagasihoidlik (rahvusvahelise) turunduse alane kompetents. Üksikud silmapaistvad erandid välja arvatud, takerdub meie ettevõtete kasv ja areng kahetsusväärselt vara või sumbub enamusosaluse võõrandamisse välisinvestorile. Usun, et siin oleks tänuväärne koostöö- ja mõtlemiskoht meie ettevõtjail, kõrgkoolidel ja riigil.
Keskmises, kolme- kuni kümne-aastases perspektiivis on meie majanduse keskne probleem struktuurne nõrkus ehk madala tootlikusega tegevusalade domineerimine. Lisaks valulisele (ja aeglasele) spontaansele restruktureerimisele vajaksime laiemat, ettevõtlusliitude ja riigi tasemel koordineeritud tegevust, milleks tuleks palju julgemalt kaasata EL ja riigi vahendeid.
Ettevõtlusklastrite kujunemisele kaasaaitamine ja nende toetamine tugiteenuste pakkumisega on üks võimalus. Eraldi tuleks peatuda strateegilistel investeeringutel, mis tõstaks kvalitatiivselt mõne tegevusala mahtu, tehnoloogilist taset ja nähtavust ning toimiks spill-over võtmes majanduse üldise (tehnoloogilise) elavdajana. Seejuures peaks keskne rõhuasetus just suure hulga (sadades!) kõrgkvalifikatsiooniga töökohtade loomisel, mitte niivõrd investeeringu rahalisel mahul või panusel SKP-sse.
Selline investeering ei sünni kunagi spontaanselt, seda eriti nii väikeses riigis kui Eesti, vaid üksnes riigi ja investori pikaajalises ja vastastikku kasulikus koostöös minimiseerimaks kõikvõimalikke investeeringuriske. Loodan, et võtame lähiajal midagi ette.
Lisaks autasudele ja käepigistustele peaksime palju enamaga toetama meie kasvupotentsiaaliga liider-ettevõtteid ja rahvuslikke kaubamärke. Kuulakem, mis on nende mured, ja mis veel olulisem, võtkem neid ka kuulda. Võimendus kasvufaasis on parim investeering. On kurb, kui Skype ei saa Eestis areneda, sest me ei luba tal tarvilikku tööjõudu palgata. On kurb, kui Eesti tuntuimad kaubamärgid muudetakse rumalate avalike rünnakute objektiks selmet nende üle uhkust tunda ja neid võimendada.
Pikas, kümne ja enama aasta perspektiivis on prioriteet haridus. Aga mitte haridus üldiselt, vaid meie strateegilistele prioriteetidele orienteeritud kutseharidus ja teadus. Sisulises käsitluses hõlmab kutseharidus lisaks traditsioonilistele kutsekoolidele ka kogu kõrghariduse.
Meil laialt levinud nn akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vastandamine on ebakonstruktiivne, pakkudes muidu konkurentsivõimetutele programmidele võimaluse õigustada akadeemilisusega oma kasutust või rakenduslikkusega oma olematut hariduslikku sisu. Siit ka kõige olulisem samm — sihikindlalt tuleb tõsta kõigi kõrgkoolide kvaliteedinõudeid ja selgelt piiritleda kõikide programmide õpiväljundid paindlikult silmas pidades pikaajalisi tööturuvajadusi.
Meie kutseharidus, aga samuti teadus, on tohutult killustatud — kõrg- ja ülikoolides on üle 1000, kutseõppeasutustes samuti üle 1000 õppekava; teadlased töötavad üle 200 sihtfinantseeritava teadusteema ja enam kui 600 granti kallal. Õppekavade ja uurimissuundade üldarvu tuleks kordades vähendada. Samas tuleks kokku leppida paaris-kolmes strateegilises prioriteedis, kuhu tuleks suunata vähemasti 10 korda rohkem ressursse, saavutades seal arenenud riikidega võrreldava rahastamistaseme, mis võimaldaks ligi meelitada tippkompetentsi ja loota seeläbi tõelisele tehnoloogilisele läbimurdele.
Lõpetuseks veel paar julget mõtet. Võibolla võiks välisministeeriumi koosseisust vähemasti pool tegeleda aktiivse välismajanduspoliitikaga. Vahest tasuks mõelda ettevõtte tulumaksu muutmisele tegelikuks majanduspoliitiliseks arendusinstrumendiks — praegune mudel ei pruugi olla parim võimalik.
Uurida võiks sedagi, kas tulusat ja kohati monopoolset finantssektorit ei saaks oluliselt kliendi- ja ettevõtlussõbralikumaks muuta.
Käesoleva artikliga alustab Delfi arvamuslugude sarja, milles Eesti arvamusliidrid arutlevad, kuidas Eesti taas rikkaks saaks.
