Õigustatud on küsimus, millal see ükskord lõpeb ja meie sõdurid saavad koju. Nii küsitakse üha valjemal häälel vähemalt 46 riigi valitsustelt, kes on saatnud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus (ISAF – International Security Assistance Force) oma vägesid Afganistani.

Vastus on: nii ruttu kui võimalik, ent mitte varem kui võimalik. Rahvusvahelise sekkumise Afganistanis tingis 11.septembri 2001 terrorirünnak USAs, milles hukkus üle 5000 inimese. Rakendus NATO kollektiivkaitse artikkel 5, ÜRO egiidi all moodustati Afganistani uus valitsus ja saadeti valitsuse toeks riiki relvajõud NATO juhtimisel. Afganistanis on alates 2001.a. langenud 1920 välisriikide kaitseväelast, nende hulgas ka 7 Eesti kaitseväelast (võrdluseks: Iraagi operatsioonis langenute arv on 4730).

Relvajõudude eesmärgiks on toetada Afganistani valitsuse jõupingutusi julgeoleku tagamisel riigis. Afganistani julgeolekujõudude, mis koosnevad rahvusarmeest ja rahvuspolitsei üksustest, ülesehitamine on pikk protsess – ent tänaseks oleme niikaugel, et mitmetes provintsides on valitsus juba suuteline olukorda iseseisvalt kontrollima ja mitmetes teistes piirkondades juhtima operatsioone valitsusvastaste jõudude vastu.

Rahvusvaheline sõjaline kohalolek on vajalik seni, kuni Afganistani valitsus on suuteline tagama elementaarse julgeoleku riigi sees ja vältima riigist lähtuvat sõjalist ohtu teistele riikidele ja rahvastele. Tänaste kavade kohaselt, seda nii mõlema väejuhataja kindralite McCrystali ja Petraeuse sõnade läbi, on vägede vähendamist võimalik alustada lähema paari aasta jooksul. Sama eesmärki on kinnitanud president Obama ja mitmed teised valitsusjuhid – seda loodame ka meie. Loodetavasti saab vägesid välja viima hakata 2012. aastal.

Enne seda on kavas vägede arvu isegi kasvatada ja seda eelkõige Afganistani oma relvajõudude väljaõppe tugevdamiseks. Ka Eesti kavandab suuremat panustamist just väljaõppe toetusse – oleme Afganistani saatmas 5 politseiinstruktorit ja tulevikus ka kaitseväeinstruktoreid. Eestil ei ole kavas suurendada oma panust, mis praegu on maksimaalselt 170 kaitseväelast.
Usun, et 2012 aasta lõpuks on see arv väiksem ja kahaneb sealt edasi veelgi. Tuleks arvestada ka võimalusega, et enne kui Afganistanis läheb lihtsamaks, läheb seal enne veel pingelisemaks, sest otsustavas vastasseisus on oodata ka vastavat meeleheitlikku vastupanu.

Ometi oleks naiivne loota, et paari aastaga on kõik julgeolekuprobleemid Afganistanis lahenenud ja väed saab täielikult välja tuua. Võrdluseks meenutagem, et välisriikide relvajõud, sealhulgas ka Eestist, on 20 aastat peale esimesi veriseid kokkupõrkeid endise Jugoslaavia territooriumil ikka veel seal. Parem karta kui kahetseda ja poleks üldse välistatud, et teatud sõjaline kohalolek, eeldatavasti küll üksnes heidutuse otstarbel, on Afganistnis ka kümne aasta pärast.

Võib küsida ka miks Eesti oma vägesid kohe ühepoolselt ära ei too. Vastaksin, et seda ei saa teha silmas pidades meie liitlassuhteid NATO-s, Euroopa Liidus. Iga riik, kes loodab liitlaste toele temale raskel hetkel, peab olema valmis ise toetama teiste riikide julgeolekut siis kui selleks on vajadus. Eesti jõukohane panus on meie julgeoleku tagatis ja ei tohiks unustada sedagi, et terrorioht Eestile ei ole ka kaugeltki olematu. Seda on kogenud mitte ainult meie liitlased USA-s vaid ka Madridis, Londonis aga ka Põhjamaades.

Julgeolek tänapäeva maailmas on üha enam jagamatu ja kõigi riikide jõukohane panus selle kindlustamiseks ainus tasakaalukas lahendus.