Jaak Aaviksoo: hariduses on otsustamise aeg
„Kõik Eesti haridusele väljastpoolt heidetud pilgud on olnud positiivsed ning me talitaksime rumalasti, kui ei oskaks oma saavutusi näha. Eks me teame ka seda, kust king pigistab. Olukorrast, et võiks kõigega rahul olla, oleme veel kaugel, haridus on valdkond, millega tuleb pidevalt, iga päev ja igavesti tegelda,” tõdeb Jaak Aaviksoo.
Pigem vähem, aga paremini
Uus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo näeb enda sõnul hariduses eelkõige kaht klassikalist probleemi: hariduse kvaliteet ja kättesaadavus.
„Kohati jääb meil puudu hariduse kättesaadavusest, olgu need lasteaiakohad või kodulähedane kool. Teisalt ei piisa seda, mida nimetatakse heaks hariduseks. Häda on ka selles, et küsimuses, mis on hea haridus, lähevad seisukohad sageli 180 kraadi lahku.
Arvan, et järelevalve hariduse kvaliteedi üle peaks olema praegusest oluliselt tugevam. Seni oleme liigselt uskunud, et turg paneb asjad paika. Turg paneb paika küll, aga see, kuidas ta seda teeb, ei pruugi meile meeldida. Kvaliteet on hariduses äärmiselt oluline, seda peab suurima hoolikusega jälgima. Paraku on meil praegu liiga palju kvaliteedi poolest kahtlasevõitu õppeasutusi. Kõrgharidus on kindlasti üks valdkond, mida tuleb koomale tõmmata, ning hoolitseda selle eest, et see, mis jääb alles, oleks kõrgema kullaprooviga.”
Paindlikkus ärgu tähendagu põhimõtetest loobumist
Jaak Aaviksoo peab ilmseks sedagi, et paljud kohalikud omavalitsused iseseisvat gümnaasiumi üleval pidada ei suuda, mis tähendab, et tuleb ühiselt maha istuda, pead kokku panna, järele mõelda.
„Vaja on haridusest endast, mitte kohalikest vajadustest lähtuvat tõsist arutelu, milleta vajalike otsusteni jõudmine on keeruline. Suund tugevate gümnaasiumide poole on kindlasti õige, sel teel tuleb edasi minna, aga kui pikkade sammudega, see vajab järelemõtlemist.
Põhikooli puhul ei ole õigustatud vaid efektiivsuse väliste näitajate tähtsustamine, olulisem on kodulähedus ja see, et tekiks oma kooli tunne.
Mis puudutab vene gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekut, siis otsus on tehtud ja see tuleb ellu viia, minu meelest on see eelkõige tahtmise küsimus. Paindlik võib mingil määral olla, kuid mitte põhimõtetest loobumise hinnaga.“
Mitte ainult palgast
„Hea meel on sellest, et õpetaja rolli osatakse meil märgata ja hinnata. Minule natuke arusaamatutel põhjustel räägitakse õpetajaga seoses esimese asjana õpetaja palgast, mis on loomulikult äärmiselt tähtis, kuid ükski eluvaldkond ei ripu ära ainult palgast, on ka muid ja ehk olulisemaidki probleeme. Õpetajaameti kõige suurem väärtus ja tugevus on, et see on põline amet ja jääb selleks,” leiab Aaviksoo. „Ka ei ole meil mingit põhjust muretsemiseks, et noored ei taha kooli õpetajaks minna, vastupidi, õpetajaks tahetakse endiselt õppida. Kellel on vähegi usku Eesti riigi tulevikku, valigu julgesti õpetajaamet.
Haridusministrina soovin, et haridussüsteem areneks selgete ja pikaajaliste plaanide alusel. Võimalik, et selleks on vaja loobuda petlikest unistustest ning vastu võtta raskeid otsuseid. Arvan, et eelseisev aeg hariduses saab olema nende otsusteni jõudmise aeg.”
