Statistika räägib selget keelt – Eestis saavad naised meestest 30 protsenti vähem palka, mis on suurim palgalõhe Euroopa Liidus. EL-is keskmiselt on sooline palgaerinevus kaks korda väiksem.

Palgalõhe tuleneb kahest faktorist. Esiteks eristuvad meil kontrastsemalt kui mujal meeste ametid ja naiste ametid, kusjuures oluliselt kõrgemat palka saadakse meeste ametites. Taoline erinevus on mõnelgi juhul objektiivne. Teiseks aga saavad naised madalamat palka ka siis kui teevad sama tööd kui mehed. Selline palgalõhe on aga selgelt ebaõiglane ja diskrimineeriv.

Arvan, et taolise ebaõigluse põhipõhjus on meie ametiühingute suhteline nõrkus ja sellest tulenev vähene kollektiivlepingute hulk. Just kollektiivlepingutes lepitakse tööandjate ja töövõtjate vahel kokku palgatasemed, mis kindlustatakse kõigile töötajatele olenemata soost. Kõige väiksem palgalõhe meeste ja naiste vahel on just Skandinaaviamaades, kus ametiühingutel tugev roll ja enamuse töötajate palk kokku lepitud kollektiivlepingutes.

Ei taha aga kuidagi põhisüüd panna meie ametiühingutele, vaid hoopis Eestis kujundatud parempoolsele ühiskonnakorraldusele ja vaadetele. Parempoolsed valitsused on Eestist teinud õhukese riigikorraldusega vabaturumajanduse, kus igaüks kahmaku kui palju jõuab ja saagu ise hakkama kuidas suudab. Puudub ühiskonna sidusus ja solidaarsus, sotsiaalne võrgustik ja tugi, mis peaks aitama naisel pere eest hoolitsemise ja laste kasvatamise kõrvalt ametialaselt areneda ja hakkama saada. Taolises igapäevases olelusvõitluses on nõrgem pool ilma riigi ja ühiskonna abita olnud sunnitud alla jääma.

Ühiskonna sidususe ja solidaarsuse puudumine on põhjustanud ka teise palgalõhe, millest meil eriti keegi rääkida ei taha. Nimelt erinevad eestlaste ja mitte-eestlaste palgad erinevate uuringute järgi 15-20%. Miks siis mitte-eestlaste palgad on nii palju väiksemad? Kõige lihtsam on seda põhjendada keeleoskuse puudumisega. Kas aga keeleoskuseta inimesed on vähem võimekad, vähem targad, väiksema arenguvõimega? Olen veendunud, et just mitte-eestlaste potentsiaali pole me osanud ära kasutada ega neile arenguvõimalusi luua.

Peale taasiseseisvumist võeti isamaalaste eestvedamisel suund venelaste vägisi integreerimisele, sooviti neist kiirkorras teha eestlased. Aeg on näidanud, et taoline poliitika on täielikult läbi kukkunud (nagu muide ka mujal maailmas). Vene koolid on viidud katastroofi äärele, kuna riik pole piisavalt ette valmistanud õpetajaid nende koolide jaoks, rääkimata õppeprogrammidest ja –materjalidest. Eestis on venelastel vähe võimalusi omandada riikliku koolitustellimusega kõrgharidust oma emakeeles. Täiend- ja ümberõppest ning tööturukoolitusest pole mõtet rääkidagi, ei suuda me seda piisavalt isegi eesti keeles anda.

Sundides mitte-eestlasi õppima eesti keeles, saavutame vaid selle, et nad ei suuda ei haridust ega eriala korralikult omandada. Kokkuvõtvalt öeldes – Eesti riik pole ei tahtnud ega suutnud luua mitte-eestlaste jaoks keskkonda, kus neil oleks võimalus eestlastega samaväärselt end arendada. Kas see siis polegi diskrimineerimine?

Mitte-eestlased tunnetavad negatiivset suhtumist. Paljudel inimestel võtab selline riigipoolne suhtumine ära igasuguse tahtmise ja motivatsiooni. Mis teha, kui sind sunnitakse end tundma mingi teise sordi inimesena. Tõkkeks sidususe tekkimisele eri kogukondade vahel on ka selgelt venevaenulik valitsuse poliitika ja pühamate tunnete solvamine Pronkssõduri ebaõnnestunud teisaldamisega.

Ometi ei tohikski olla keeruline anda mitte-eestlastele mõista, et nad on võrdväärsed ühiskonna liikmed, kelle tööpanus on oodatud ja aitab meie riiki arendada. Riigil on vaja pingutada ja luua arenemiseks võimalused, et mitte-eestlased oma potentsiaali saaksid ära kasutada. Alustuseks võiks lihtsalt öelda, et Eesti riigil on vaja kõigi oma inimeste panust, olenemata soost, rahvusest või usutunnistusest ja et Eesti riik on meie ühine kodu!