Jaagup Kreem – parandamatu romantik

 (6)
Jaagup Kreem – parandamatu romantik
Foto: Andres Putting

Nukuteatri suure lava juht ja laulja Jaagup Kreem vestab Õpetajate Lehele guaššvärvisõjast, sukeldumisest, loomisrõõmust ja hingerahust. Usutlenud on Meli Parijõgi.

Jaagup Kreem. „Minu koolitee algas Helsingis Nõukogude Liidu saatkonna koolis, kus kõik käis vene keeles. Vene keelt räägin senini nii, et venelased saavad must aru. Ema meenutab, et kui Eestisse tagasi tulime, rääkisin vene mõjudega „segakeelt”. Näiteks ajasin mitmuse ja ainsuse segamini. Ütlesin, et võtan kelgud – vene keeles on ju „sanki”.”

Hea südamega kraade

„Koolis läks mul üle kivide ja kändude. Keeled mulle meeldisid, geograafia ja ajalugu ka, aga ma ei saanud reaalainetest aru. Keemia oli täiesti null. Tehes selleks kõik endast oleneva, õnnestus mul jääda keskkooli esimesse klassi istuma.

Õpetajad siiski hoidsid mind. Minu vastu oldi ka karmid, aga nii peabki. Ma ei mõista seda, mis tänapäeval toimub: „Sina, õpetaja, mine p…, sest minu isa on advokaat ja ma võin su kohtusse kaevata ja sa jääd tööst ilma!” Sihukesele tüübile tuleks kaigast anda ja põlvili hernestele panna.

Lõpukirjandi oleksin viie saanud, kui oleksin lasknud end kirjavahemärkidest segada. Mõte jooksis ja kirjand valmis umbes tunni ajaga. Olin küll Tammsaaret ette valmistanud, sest teadsime kõik, et üks teema on alati Tammsaarest, aga kirjutasin hoopis õpetajate ja õpilaste suhetest. Praegu algab mul lause keskel olev Sina kirjas ikka suure tähega ja komad on ka õigetes kohtades. Messindserikeele rongist olen maas, kiirkõnet nagu „kle” ja „krt” ei kasuta. Milleks. Eesti keel on nii ilus.

Kui küsida, mis tükke ma koolis tegin, siis lihtsam on vastata, mida ma ei teinud. Kuna mulle on maast madalast õpetatud austust endast vanemate ja targemate vastu, oli vastuhaukumine asi, mida ma ei teinud, kõiki ülejäänud asju tegin.

Et ma õppida ei viitsinud ja kraade olin, ei tähenda, et mu süda polnud õiges kohas. Arvan, et see on mind läbi elu hoidnud suurtest pahandustest. Olen igasugustes seltskondades liikunud, aga mingil hetkel on hakanud häiresignaal tööle: nüüd aitab, muidu läheb asi väga hulluks. Ja olengi alati nagu koer värava vahelt pääsenud.”

Loomisrõõm ja hingerahu

„Nukuteatri direktor Meelis Pai on mu koolivend Pedast. Kohtusime uuesti 2000. aastal kanuumatkal. Mina tegin oma bändi ja nii-öelda üheksast viieni tööl ei käinud. Tema oli just kandideerinud nukuteatri juhi kohale. Meelis ütles, et kui ta sinna tööle saab, hakkab kokku panema kreatiivset meeskonda, ja küsis, kas ma tean kedagi soovitada. Soovitasin iseennast: ma pole elus päevagi tööl käinud, oleks täitsa huvitav kogemus.

Nukuteatri maja oli vana, räämas ja lagunenud ning mulle meeldib tohutult, mida Meelis siin on teinud – remont, muuseum ja suur saal. Meelis on müstiline mees. Arvan, et oleme praegu maailmas viie parema nukuteatri seas, muudkui nopime mööda maailma grand prix’sid.

Saan siin oma loomingulist külge mõnusasti välja lasta. Juba 2001 kevadel tuli meil välja esimene muusikal koos Terminaatoriga, „Risk”. Siis tegime „Grease’i”, mida käis vaatamas üle 100 000 inimese. Järgnes „Romeo ja Julia” nagu kirss tordi peal. Tagasi vaadates ei usugi, et saime sellise asjaga hakkama. Nüüd siis teeme „Libahunti”, lõpetasin just viimase lauluteksti.

Tulin hiljuti Juhan Viidingu laulude tuurilt. Seda oli suur rõõm teha. Kui teed midagi, mis rebib su välja igapäevakeskkonnast, tuleb pärast suur hingerahu – oled saanud hakkama millegagi, mis meeldib teistele; oled teinud seda, mida oled ise tahtnud. Küll on hea tunne, kui võtad lihtsalt raamatu kätte ja loed, ja saalis on surmvaikne. Inimesed ütlesid pärast, et külmavärinad jooksid üle. Viidingu sõna on lihtsalt nii võimas ja sügav.”

Pea vee alla

„Töötempo on kiire olnud. Nüüd lähen koju, istun oma bändiruumi maha ja hakkan lugusid tegema, sest üle viie aasta tuleb Terminaatoril plaat välja. Peab jõudma nii, et minu tekstid oleks plaadile sisse lauldud 1. aprilliks. Vahepeale jäävad proovid, „Libahundi” esietendus, minu sünnipäev.

Loe veel

1. aprillil lähen mootorrattamatkale. Kõigepealt lendame Sofiasse, sealt sõidame läbi Türgi Süüriasse, Liibanoni, Jordaaniasse. Kui saame, siis ka Iraaki ja Palestiinasse. Kokku 8000 kilomeetrit. Sõber kirjutas mulle küll, et hulljulgusel ja lollusel on vaks vahet, aga me tahame näha, mis maailmas toimub – oma silm on kuningas. Tuleb olla tähelepanelik, ettevaatlik ja inimestega hästi läbi saada, siis vast ei juhtu midagi.

Adrenaliin on loomingu kütus. Minu puhkus pole korda läinud, kui ma pole saanud kordagi pead vee alla pista. Sukeldunud olen nii sügavale, kui erisegudeta tohib. Olen käinud 30–32 meetri peal Saaremaal ja Norras. Väga tore sukeldumine oli jaanuari alguses Egiptuses, käisime seal nädal enne, kui jamaks läks.

Eks ma ikka liigutan ennast, muidu oleks vist päris raske olla. Pühapäeval jalutasime poja ja naisega mööda jääd Aegnale. Pikk tee oli, aga väga tore.”

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare