Ja keeramegi teise põse ette?

Õigus sõltub seadusest ja selle tõlgendamisest. Sellest, kui põhjalik on süüdistus või kui nutikas on kaitsja. Aga nagu pronksiööprotsessis selgus, on lõpptulemus ikkagi vaid ühe inimese — kohtuniku — seadusteadlikkuse ja emotsioonide sulam. Vähemalt osaliselt ikkagi subjektiivne.

Kahju, et mõningad aastad tagasi ei sattunud Tiit Madissoni riigipööramisprotsessile sellise „huumorisoonega” kohtunikku. Tookordset üldsusele nähtamatut riigipööramiskatset peeti nii tõsiseks, et Madisson pandi lausa vangimajja.

Kohtunik Violetta Kõvask sai nii mõnigi kord muiata selle neliku „naljajuttude” peale, mille tulemusena kuulutaski nad lapsikuteks, mitte aga ohtlikeks isikuteks, kes tuleb õigeks mõista. Mis sest, et nende aktiivne, avalik ja agressiivne sekeldamine teenis eesmärki viia läbi riigipööre ja läks riigile maksma 100 miljonit krooni.

Need neli olid lihtsalt liiga väikesed jooksupoisid ja suuvoodrid, kelle süüd linna laastamisel ei suudetud tuvastada. Ent olles Eesti Ekspressist lugenud telefonikõneluste salvestisi, on kummaline pidada seda kõike marginaalide sõjamängudeks.

Kui Jüri Liim viib päeva ajal ja teost ette hoiatades muuseumisse (mitte omakasu eesmärgiga metalli kokkuostu), ühe kuju, mis riigil on kahe silma vahele jäänud, siis anname ta kohtu alla ja küllap ta saab ka „avaliku varguse” eest õiglase karistuse. Ähvarduse pärast Aljoša oma saabastest välja lennutada seisis ta samuti kohtupingis.

Õigusemõistja vastab: muidugi, isik ja tegu oli tõestatavad. Aga Linteri lõputud intervjuud televisioonis? Klenski esinemine Venemaa televisioonis, kus ta levitas otsest laimu ja viha meie riigi vastu? Kas need ikka on marginaalsed klounid, kelle jutt jõudis sadade miljonite televaatajateni!? Mitu tuhat inimest Tallinnas ja Ida-Virumaal võttis nende jutust tuld.

On küll meeliülendav vehelda üle rahva pea õigusriigi kuvandiga, aga riik peaks mõistma, et rahvas ei ihka mitte kättemaksu, vaid turvatunnet ja kaitset oma riigi poolt. Tõe kriteerium on praktika. Ajaloo kogemused teevad murelikuks ja hoiatavad meid endiselt, et tõde võib olla karm ja pöördumatu.

Sest võitlus ju jätkub, nagu lubab Linter. Küsimus ikkagi on: kelle või mille vastu? Kui valitsuse, siis võiks Linter ja tema kaaslased veidi oodata. Varsti tulevad ju valimised igal tasandil.

Või siis riigi või riigikorra vastu? Kes või mis tuleks asemele? Autonoomia Ida-Virumaal? Kelle koosseisus? Mida ütleb selle kohta meie õigusriigi seadusandlus? Või saab selle taas subjektiivselt liigitada sõnavabaduse alla? Et nagu piiblis on soovitatud: targem (riik) annab järele, ja kui sind lüüakse ühele põsele, keera lihtsalt teine ette?