Ivor Onksion: Rahvas on truu, valitsusel on suva

 (82)
Ivor Onksion: Rahvas on truu, valitsusel on suva
Foto: Andres Putting

Teisipäeval võis kogu Eestimaa elanikkond reaalselt näha, milline olukord Eestimaal valitseb. Tuhanded töötud külmetasid Lauluväljaku kaare all tunde. Seda vaid selleks, et saada üks Tallinna linnavalitsuse pakutavast 400st sotsiaalsest töökohtast.

Kui arvestada, et Tallinn on vaid õhkõrn peegeldus sellest, mis toimub Eesti Vabariigis tervikuna, võib vaid aimata, milline meelsus valitseb hetkel kümnetes tuhandetes kodudes Eesti riigi tippjuhtkonna suhtes.

Üliõpilasena tajun tihti, et paljud noored ja edumeelsed inimesed, kellel siiani töökoht alles ja elu ilus, suhtuvad halvustavalt ja üleoleva negatiivsusega linnavalitsuse poolt loodud sotsiaalsetesse töökohtadesse. Seda eelkõige sellepärast, et need töökohad ei too endaga kaasa väidetavalt vajalikku lisandväärtust.

Kuid inimesed unustavad ära, et need töökohad ongi sotsiaalsed sellepärast, et pakkuda inimestele võimalust järgmise majandustõusuni ära elada – võimalust, millele vabariigi valitsus viltu vaatab. Selle asemel jahib kogu riigi juhtkond ühiselt muinasjutulist eurot, unustades tuhanded, kui mitte sajad tuhanded inimesed Eestimaal lihtsalt nälga. Selle taustal on igal Eesti elanikul õigustatud küsimus: „Kus on meie riigi liidrid ajal, mil me neid kõige rohkem vajame?“

Kõigile on juba selge, et töötuid inimesi on Eestis üle saja tuhande. Kuid kas keegi on koostanud statistikat kas või selle kohta, kui paljud inimesed saavad miinimum- või miinimumi lähedast palka lihtsalt selle tõttu, et tööandjad Eestis teavad, et töötajaid on praegu jalaga segada?

Kuid ei! Seda ei ole tehtud. Ja miks? Eelkõige ikka sellepärast, et valitsev klikk ei ole sellest lihtsalt huvitatud. Kõige selle taustal kannatab ainult Eesti rahvas.

Juba mitu aastat on töötud (ka kõrgelt kvalifitseeritud) pidanud taluma targutavat ja üleolevat kriitikat valitsuse poolt, mis elas oma aja ära juba 2008. aasta sügisel, mil majanduskrahh saabus viimaks ka Eestisse. Rahvas ootab oma riigijuhtidelt konkreetseid samme, mis aitaks parandada nende niigi ülikurba olukorda.

Uskuge, keskmisel töötul ei ole vahet, kas tema töö toob riigile suures plaanis mingit lisandväärtust või ei. Ta on huvitatud vaid enda ja oma pere äratoitmisest.

Selle asemel räägib valitsus aga investeeringute suurendamisest, mis kaudselt ja pikema perspektiiviga peaksid tõesti looma juurde uusi töökohti, kuid ei aita Eesti rahvast nüüd ja kohe! Ja ometi on igaüks meist maksnud nende 18 iseseisvusaasta jooksul riigile sadu tuhandeid (kui mitte miljoneid) kroone maksuraha.

Miks ei aruta keegi täie tõsidusega eelmisel nädalal Narva Linnavolikogu poolt välja käidud ideed luua Eestis 50 000 sotsiaalset töökohta? Uskuge või ei, aga sellise sammu eest oleks Eesti rahvas tõeliselt tänulik oma juhtidele. Kuid paistab, et praegune parem-liberalistlik valitsus ei ole sellest huvitatud, kuna töötud pole niikuinii nende valijaskond.

Kuid miks peaks Eesti rahvas sellise suhtumisega leppima?! Töötud oleksid pidanud juba ammu organiseerima kolmanda sektori kodanikuühendusi, mille kaudu nad saaksid ühiskonda rohkem mõjutada. On mõistetav, et need, kes on töötuks jäänud, tunnevad teatud alaväärsuskompleksi. Kuid me peame aru saama, et tegelikkuses ei ole siin midagi häbeneda! Me oleme kõik meie ülimalt rahvakauge ja kauboikapitalistliku valitsuse ohvrid.

Aina rohkem peab imestama, kui truu on Eesti rahvas tegelikult oma juhtkonnale, ja kui vähe seda truudust hindavad need, kes tegelikkuses võimul on. Mitmel pool Venemaal, Soomes ja Prantsusmaal on töötajad ammu alustanud streike, ja seda palga alandamise pärast vaid mõne protsendi võrra! Meie inimesed seevastu aina ootavad ja loodavad, et Vabariigi Valitsus teeks vähemalt näogi, et ta hoolib oma elanike reaalsest heaolust...

Meie riigi suurim probleem ei ole Venemaa naabruses elamine, vaid Eesti riigi toitmine ja majandamine. Just seetõttu asuvad meie ainsad suured probleemid riigi sees. Ja hetkel ei paku riik seda, mida rahvas neilt ootab ja nõuab - abi ja natukenegi lohutust!

Küsimus ei ole enam ainult heaolu saavutamises, vaid Eesti rahva terviklikkuses ning püsimajäämises. Need, kes lahkuvad siit Eestist praegu, ei tule siia enam mitte kunagi tagasi. Mitte kunagi!

Loe veel

Veel enam paneb imestama osade poliitikute suhtumine, et ajal, mil riigil on raske, võivadki inimesed välismaale tööle minna. Kas see ei ole mitte ebamugava küsimuse lükkamine välisriikide poliitikute kaela? Kas tõesti keegi meist arvab, et need inimesed tahavad üldse kunagi siia tagasi tulla, kui nad näevad, milliseid heaolupakette pakutakse neile mujal? Seda ajal, mil kogu maailm, mitte ainult Eesti, ägab inimkonna teise suurima majanduskriisi ajal.

Mis puutub riigikogusse, meie seadusandlikku rahvakogusse, siis selle mainest ja prestiižist ei kannata enam üldse rääkida. Kui vaadata mis tahes Eesti sisepoliitiliste uudiste kommentaare, siis ei leia peaaegu ühtegi uudist, kus ei oleks mõnd kriitilist nooti meie 101 rahvaasemiku kohta. Ja kriitika on täiesti mõistetav. Lõppude lõpuks peaks riigikogu olema "Eesti rahva usaldusisik", sest just riigikogul on voli ja võim luua Eestis poliitikat, samuti ka nimetada ning tagasi kutsuda valitsust.

Seda, et riigi kõrgeim võim kuulub rahvale, teab iga kodanik. Kuid demokraatliku võimu oleme edasi pärandanud ju riigikogule, kes selle kaudu esindab rahva huve. Ja rahva huvi on see, et Eesti rahvas ei sureks lähematel aastatel nälga.

Hiljuti tõi endine õiguskantsler Allar Jõks välja tõsiasja, et riigikogu on muutunud noorpoliitikute ja poliitiliste hüpiknukkude nupuvajutamisasutuseks. Ja seda ta tõesti ju on, kui isegi rahvasaadik Erki Nool tunnistab, et temal mingeid konkreetseid ideaale ega eesmärke Eesti poliitikas hetkel ei ole - kasutades samal ajal rahva raha eest ostetud Porschet!

Kokkuvõtvalt – ei ole olemas esimest ega teist Eestit, on vaid meie Eesti. Ja me kõik peame pingutama, et muuta meie Eesti elamisväärsemaks kõikidele elanikele, olgu nad eestlased või venelased, Savisaare toetajad või Ansipi toetajad.

Vaesuse vähendamine ning rikaste ja vaeste elukvaliteedi ühtlustamine peaks olema meie riigi ainus ja suurim eesmärk vähemalt järgmise 20 aasta jooksul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare