Neil isegi puuduvad isikunimed, nad on lihtsalt Sotsiaalse Sidususe Minister, Peasekretär, Kantsler, Juhe, Turvamees jne. Seega püütakse taoliste üldistustega naeruvääristada meie poliitlise praktika puudusi laiemalt, mitte ainult ühele või teisele poliitikule/erakonnale lihtsalt ära panna.

Sestap pole mõtet vaielda, kas seriaali Sotsiaalse Sidususe Minister kujutab rohkem Hanno Pevkuri, Urmas Paeti või Siim-Valmar Kiislerit. Kõigil eelnimetatutel on Taavi Teplenkovi mängitava tüübiga kindlasti teatud sarnasusi. Peamiselt selles, et kõik on nad on ülikonnas ja lipsustatud nooremapoolsed mehed.

“Riigimeeste” Sotsiaalse Sidususe Minister on erakonna toel ootamatult ja võimsalt üle oma ebakompetentsuse taseme hüpanud tegelane. Meie lähikümnendite praktikast tulevad mulle sellisele karikatuursele kujule reljeefsete vastetena meelde hoopiski kaks naisministrit. Esiteks kunagine keskerakondlasest haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kes pälvis kiiresti minister-praktikandi hüüdnime. Ning teisena omaaegne rahvastikuminister, sots Urve Palo, keda meediaringkondades tunti lapsesuuna.

“Riigimeeste” loojaid on aga ilmselt kõige rohkem inspireerinud Res Publica võimuperiood (2003 – 2005). Sotsiaalse Sidususe Ministri koondkujusse on kindlasti märkimisväärse panuse andnud Res Publica omaaegne sotsiaalministeeriumi abiminister Külvar Mand. Seriaali teises osas päris kena situatsioonikoomikat loonud peaministri koer Naksi on puhas paroodia peaminister Juhan Partsi poolt omal ajal Stenbocki majja toodud kass Miisust. “Riigimeestes” Peasekretäri mängiv Gert Raudsep on juhtumisi üpris sarnane Ott Lumiga. Ning seriaali küünilised poliitkonstruktsioonid meenutavad vägagi Ken-Marti, Urmase ja teiste poistebändi liikmete hitte.

Ainest “Riigimeestesse” on ohtralt ammutatud ka poliitilise püramiidi alamatelt astmetelt. Oma ebakindla esinemismaneeri ja laveeriva jutuga on Sotsiaalse Siduduse Minister justkui linnavolikogu asejuhataja Jaak Juske võrdkuju. Seriaalis kogus minister valimistel 12 häält. Samas põllumeeste aktiivne eestkõneleja erinevates erakondades Jaan Sõrra sai möödunud kohalikel valimistel reaalselt vaid 1 hääle.

Juhtme-kujusse on toormet panustanud paljude erakondade broilerid ning ka Kantsler on kokku kirjutatud ja välja mängitud mitme võimuka naiskantsleri pealt.

“Riigimeeste” esimene osa tekitas üpris erinevaid arvamusi. Artur Talvik kiitis Delfis, et erinevalt muudest kodumaistest teleseepidest on selle sarja näitlejatel tekst peas ning kaameramehel fookus paigas. Õige, kuigi tundub kentsakas rõõmustada nii elementaarse käsitööoskuste üle.

Humorist Mart Juur andis Postimehes leebelt mõista andnud, et pilootsaade polnud eriti naljakas. Selle kurva tõdemusega tuleb paraku nõustuda. Ja lisada, et teine osa pakkus juba mitmeid nüansirohkelt ja humoorikalt esitatud stseene. Muide ka “Heade mõtete kast” on otsene tsitaat meie poliitikast (Kaitseministeerium 2009), rääkimata igal poliitüritusel end üles kütvast vanaprouast, keda suurepäraselt kehastas Ines Aru.

Edgar Savisaar tunnistas hiljuti Kuku raadios, et ta ise pole “Riigimehi” näinud. Kuid tuttavate hinnangutele tuginedes arvas veteranpoliitik, et konkreetseid persoone pilanud “Pehmed ja karvased” oli vahedam. Ka Savisaare anonüümsete tuttavatega, resideerigu nad kas või Šveitsis, võib mõneti päri olla. Lihtne televaataja eelistaks ilmselt selgelt äratuntavate poliitikule või erakondade parodeerimist.

Mina soovitan “Riigimeeste” tegijatel siiski jääda oma seniste liistude juurde. Üldistatud tegelaskujude, nüansirohke situatsioonikoomika ja terava dialoogiga poliitilisele teleseebile jätkub vaatajaid isegi tantsusaate ajal.