Ta tõusis saalist, parteri ühest äärepealsest toolist ning astus aeglasel sammul lavale. Ta OLI, kuid ta liigutas kõiki, kes hetke tunnistasid.

Everist teavad rääkida vähesed — “garderoobitüdrukud” Ülle, Maria ja Kaie, poeg Roman ja tema lapsed, ilmselt veel mõni harv valitu, kel Ita on lubanud oma (hinge)uksi avada. Lihtne pole see aga tõenäoliselt kellegi jaoks, ehkki meil kõigil on tema kohta midagi öelda.

On ta ju meie armastatud näitlejatar. Evergreen Lady, keda on hea armastada ja kerge omaks pidada, kuid võimatu omada.

Täpselt kolm aastat tagasi, kui sünnipäevaintervjuuks kohvikus vestlesime, rääkis Ita mulle oma unenäost. Ta oli näinud unes oma matuseid.

Kõik oli, nagu ikka: avatud kirst Draamateatri laval, palju lilli, saal pilgeni rahvast täis. Keegi pidas kõnet… kui Ever korraga end kirstus püsti ajas ja madala kõuehäälega naerma hakkas!

ITA EVER
* Sündides sai nimeks Ilse

* Praeguse nime Ita sai ta enam kui pool sajandit tagasi, sest südamesõbranna Lia Kaljuste [Tõnu Kaljuste ema - toim] otsustas, et Ilse on särtsakale punapeale liialt pehme nimi

* Soovis arstiteadust õppida, temast oleks saanud günekoloog. Sel juhul oleks Ita enda sõnul tõenäoliselt ka vangis istunud - nii karistati nõuka ajal aborditegijaid

* Draamateatri lavale astus esmakordselt koolitüdrukuna 1949. aastal. Tööle asus samas majas 1953, pärast Moskva riikliku teatriinstituudi Eesti lennu lõpetamist

* Oma sõnul keeraks aega paarkümmend aastat tagasi, et võiks veel naisi ja ehk armastajaidki mängida

* Lilledest armastab tulpe. Roose lausa pelgab, sest selle lillega ei oskavat ta kohe kuidagi käituda

* Ita usub, et kortsud on tal alati olnud ja et osa temast on alati teadnud, kuidas vana naine käitub, räägib ja elab. Nii on sündinud filmis ja laval mängitud memmed, vanamutid ja nõiad

Seejärel heitnud peategelane uuesti pikali ning samal hetkel kukkunud teatri kolmas rõdu kokku. Kui Ita pärast unenägu jälle teatrisse läks, oli tal esimene mure hoiatada oma “garderoobitüdrukuid”, et nood ega nende tuttavad ohtlikule rõdule ei läheks.

Selle unenäoga seoses oli Ital veel midagi öelda, üks õpetus või suisa käsk: viimsed sõnad ta kirstu veerel ei tohi olla mingil juhul õõnsad kiidusõnad. Peab rääkima hoopis sellest, mida tegelikult öelda tahetakse. Sest kiitust ja tänusõnu tuleb öelda elavatele!

Täna öösel nägin mina aga hoopis teda unes. Ta oli üleni mustas. Lihtsalõikelise pluusi revääri kaunistas hiigelsuur punane roos. See sobis sinna. Ehkki oli roose mitte armastavale näitlejatarile piinlikult lähedal.

Ita nägu oli kogu unenäo vältel muutumatult mõtlik, täis uhkusega kantud kortsukurde. Nagu kroogitud suvekleit, mida vaid valitud kanda julgevad.

Ita lokid olid uhked, kuid tema jalas olevad kingad olid uhkemad veel: sobiva kõrgusega kontstallal, mustast nahast käsitöö, millel lihtsad lilletikandid ja üle jalalaba kulgev nahkpael.

Ta istus tumeda maja kõige kõrgemal aknalaual, jalad väljapoole rippu ning tema jalge all oli suur porilomp. Ühtäkki võttis ta hoogu ja hüppas… ning jäi vööst saati vette istuma. Poriloigu ääred muutusid pitsiliseks, pind virvenduse tõttu kaharaks ja korraga oli mustjasrohekast veest saanud imeilus seelik, mis korralikult Ita ümber laiali laotus ning tõi ootamatult esile tema kavalalt helkivad rohekaskollased silmad.

Roos tundus veel punasem, juuksed jumalikult valged ning palgeid kattev kortsupits veelgi selgem — justkui klaasimeistri kätetöö ühest ammusest sajandist. Ita ise ei teinud imelist seelikut märkamagi, vaatas vaid üles, helendava valguse poole — silmis soojus ja vaid talle teada olev igatsus.

Ärkasin, ja ühtäkki teadsin ma täpselt, mida vajan: lumikellukesi! Kui leiaks kusagilt kas või vaid mõne õie… Või siis tulpe. Need talle meeldivad.

Aitäh Ita, ning tervist!