Interneti sünnilugu

Nõukogude okupatsiooni ajal olid arvutid keelatud. Nõukogude rahvale olid lubatud ainult arvelauad. Ainsad tõelised vähesed defitsiitsed arvutid “Felix” olid sõjatehaste pearaamatupidajate kasutuses. Kuid ka nendega ei saanud logida ennast võrku.

Felikseid kasutati selle asemel partei (Karl Vaino) ja ametiühingu (Siim Kallas) liikmemaksude aruannete koostamiseks. Ainus kõikehõlmav võrk oli tol ajal ainult KGB-l, kes nuhkis selle abil kodanike järele. KGB liikmemaksu ei korjanud. Ta korjas ära inimesi ja saatis Siberisse. Bill Gates oli N.Liidus keelatud. Tema vend Ants Väravas pidi e-maile jalgrattaga laiali vedama.

Esimesed portaalid tekkisid perestroika “sula” ajal viinapuudusest hullunud läänelikus liiduvabariigis Eestis. Kommentaare hakati jätma rasvapliiatsi ja kriidiga majaseintele ja plankudele.

Tollane legendaarne kommentaator, cafferloverite, patserite, Victooria Bläädide jpt. esiisa, oli KGB võrgusilmadest osavalt läbi lipsanud tabamatu surfaja Ülo “ustav” Kiple. Et sovjetlik suletud rõhumisrežiim oli haige, siis tabasid okupante seda valusamalt just öösiti majaseintele ilmunud Kiple tabavad kommentaarid “Haiguste ravi. Kontrollitud.”

Kiple ajastust on pärit ka komme võrrelda tänaseid elektriportaale delfit jt. peldikuseinaga. Isegi võrdlejatest paljulugenumad, kogenumad ja targemad rahva arvamusliidrid (ntx. Aasta Kultuuripiduri Kuldsed Pähklid — “Golden Nuts” nominent Rein Lang), ei tule selle peale, kuskohast on taoline võrdlus pärit. Autor Kiple ei protesteeri, kuna on valinud juba parema tuleviku: püha kolmikliidu (Isa, Poeg ja Püha Vaim) juhitava maailma.

Kaheksakümnendate lõpul-üheksakümnendate alguses kujunes internetti sisse logida soovivatest inimestest massiline rahvaliikumine. Avati esimesed internetipunktid. Et ENSV-s valitsenud räige reaktsiooniline režiim oli interneti range karistuse ähvardusel ära keelanud, siis avati esimesed punktid režiimi käsilastele kättesaamatutes kohtades: nn. kinnistes (“mailboxi”) ettevõtetes nagu Paha RET ja Dvigatel, samuti sõjaväeosade suletud territooriumil.

Internetti propageeriv ja administreeriv rahvaliikumine sai nimeks Interliikumine ja esimesi kartmatuid interneti pioneere Viktor Kiemetsa, Eugene Koganit jt. hakati kutsuma internatsideks. Interliikumise tõsisemaks avalikuks väljaastumiseks said rahutused Toompeal, mil interneti entusiastid eesotsas Linnar Viigi eelkäija Valeeri Lõssenkoga püüdsid jõuga Toompea lossi sisse logida.

Sellest oleks võinud kujuneda e-riigi sünnipäev (nagu mõni aeg varem Bastille´ vallutamine Pariisis), paraku suruti surfajate mäss toore jõuga maha ning vastupanuvõitlejad olid sunnitud ajutiselt taganema metsadesse ja põldudele hajutatud sissisalkadesse (Õpilasmalev), kust peagi vaid kõblaste, rehade ja hangudega viletsalt relvastatud, ent seda vapramad võitlejad Edgar Savisaare ja rüütel Arnoldi targal juhtimisel surusid kogu maailma terroriseerinud tuumariigi põlvili ja sundisid andma Eestile surfamisvabaduse.

E-riik oli sündinud. Eesti logis ennast sisse globaalsesse võrku. Peagi ühendati ka Toompeal kümmekond ministrit intranetti ja nimetati see algajate arvutisõprade ring e-valitsuseks. Maailm aplodeeris ja saatis õnnitledes lugematuid lovelettereid ja tagastamatu abina my doomi.