Börsimull?
Kas on tegemist börsimulliga või saavad praeguste aktsionäride ootused kunagi tõeks? Seni on suurima tõusulaine kaasa teinud nn internetifir-mad suhteliselt vähe teeninud ja pidevalt suureneva konkurentsi tõttu pole esialgu kasumlikkuse tõusutrendi näha.
Internetiga seotud firmad saab jagada kahte gruppi – ühed, mille hind ühe aktsia kasumi suhtes (P/E) on tohutult kõrge, ja teised, kel seda suhet polegi, sest pole kasumit. Tallinna börsile selliseid firmasid ei lastaks (vähemalt viimane aasta peab olema lõppenud auditeeritud kasumiga).
Enamik investoreid tegelikult ei oota kasumit, vaid ostavad täna aktsia 100 dollari eest, et see nädala või kuu pärast 120 eest maha müüa.
Investorite arv muudkui kasvab ja uustulnukad püüavad järgida kogenenumate käitumist. Nii võib ka edukalt tegutsev ja hea kasumipotentsiaaliga ettevõte saada külge Ponzi skeemi hõngu (kaotavad need, kes viimastena investeeringu realiseerivad).
Võib minna aastaid, enne kui 90ndate lõpu interneti-buumi selgelt hinnata saab. Vahepeal võivad aga ajaloolased anda mõne sõbraliku vihje neile, kes arvavad, et internet on mingi eriline leiutis, soovitades uurida raadio alguspäevi.
Internet ja raadio
Raadio, nagu ka internet, kasvas välja teisest tähtsast leiutisest – telefonist. Ka raadio läbis pikaajalise inkubatsiooniperioodi ja sai põhilise kapitali valitsuselt.
Esimese maailmasõja ajal hoidis Ameerika sõjaline korpus rahvusliku julgeoleku nimel raadiote üle kontrolli. Pärast sõda tekkis palju siis juba legaliseeritud raadiosaatjatega amatööre, millest sai alguse raadio – siis ikka veel vaid kahe inimese vahelise suhtlemisvahendina. Esimesed raadiojaamad rajasid kolledþid, omavalitsused ja kirikud.
20ndate keskpaiku puhkes Ameerikas raadio-marketingi õitseng. Ja siis, nagu 90ndate lõpul interneti puhul, läks lahti tõeline eufooria. Aktsiaturu küttis üles raadiotööstuse müügi kasv 60 mln dollarilt 1922 850 mln-le 1929. Samal ajal tõusis Radio Corp. of America (RCA) aktsia hind viielt dollarilt viiesajale.
20ndate lõpus oli raadio igas kolmandas ameerika peres ja investorid unistasid ülejäänud kahe kolmandiku täitmisest (arvuti puudub 60% Ameerika kodudest). Autoraadio leiutamine andis tõusule uue tõuke. Iga ettevõte, mis oli mingil moel raadioga seotud, olgugi uduse kasumiteenimise potentsiaaliga, oli börsil väga minev kaup.
Suur osa 20ndate kuumadest raadiotootjatest kadus. 1929. a krahhis kaotasid raadioga seotud firmad keskmiselt 97% kõrgaja väärtusest. Kuid ka ühe tulemuslikuma firma RCA investorid kaotasid suvel 1929 pea kogu investeeringu. Nad pidid ootama 30. aastat, enne kui hind jõudis krahhieelsesse kõrgusesse, siis juba üldise televisioonihullusega kaasa sõites.
Kui ajaloos veelgi kaugemale vaadata, siis 19. sajandi keskel toimus tohutu spekuleerimine raudteega seotud aktsiatega, enne kui kompaniid mingite tulemusteni jõudsid.
Investoritel oli raudtee suurde tulevikku uskudes õigus. Kuid aastaks 1850 oli ehitatud liiga palju raudteid, tugevnes konkurents ja kasvasid kulud. Aktsiad kukkusid 85%. Investorid ei arvestanud absurdse hinnaga, mille raudteega seotud aktsiad olid maania puhkedes saavutanud.
Aktsiaid ei ostetud kui üht osa firmast, vaid investoritele tundus, et teevad panuse tehnoloogia tulevikuarengule. Sama juhtus ka kanalite, elektri- ja lennuliinidega.
Ka internet on kindlasti üks kõigi aegade suuremaid leiutisi, kuid aktsiate selline tõus on kahtlemata ostumaaniast põhjustatud. Kuigi praeguseks on paljud internetifirmad kaotanud poole oma tippväärtusest, ei ole seni olnud tegemist krahhiga, vaid lihtsalt ülivolatiilse turuga.
Lühike mälu
Inimesed unustavad alati ajaloo, kui nad õige spekulatsioonihoo sisse saavad. Kui mõnel praegusel turulemmikul võib olla hea tulevik, siis suuremal osal ilmselt mitte. Peale Teist maailmasõda oli Ameerikas 60 autotootjat, praegu kuulub ameeriklastele neist vaid kaks ja pool. Interneti- ja telekommunikatsioonifirmasid ootab tõenäoliselt sama tulevik, ülesostmiste ja ühinemiste laine on juba selgelt tõusnud.
Tegelikult on kõik väga lihtne: nii kaua, kui on rohkem ostjaid ehk raha sissepanijaid kui müüjaid ehk raha väljavõtjaid, on kõik korras (nagu iga tüüpilise Ponzi skeemi puhul) ja pidu käib edasi.
Täpselt nagu varem hoiatatakse juba mitu puhku, et viimane aeg on aktsiad ära müüa. Ning täpselt samuti nagu varasemate börsimullide puhul loodavad kõik, et saavad asjade käigust aru enne börsi tegelikku kukkumist.
