Inno Tähismaa: Kas isa ainus õigus on alimente maksta?
Näitena võib tuua ühe hiljutise juhtumi Harju maakohtust, kus kohtunik ei teinud tavapärast otsust keelata lapsel suhelda oma isaga, tuginedes vaid lapse ema ütlustele. Antud olukorras on ema ja isa vaidlus lapsega suhtlemise osas kestnud pea 8 aastat ja mingi tulemuseni pole jõutud. Laps elab ema juures ja isa näeb vaatamata tõsistele pingutustele teda haruharva. Isaga kohtumise takistamist põhjendas ema kohtus väitega, et laps tunneb isa ees hirmu ja kohtumised traumeerivad last.
Lapse esindaja väitis samas, et laps naudib kohtumisi isaga. Ema on nõudnud nii lapse isale kui lapsele kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi, väites, et isa ei ole psüühiliselt terve ning kohtumised isaga on rikkunud ära ka lapse psüühika. Lapse isa on vaatamata lapse ema korduvatele taotlustele tunnistatud psüühiliselt terveks.
Kokkuvõttes on vaidlusele kulunud palju aastaid, miljoneid närvirakke ning hulgaliselt maksumaksja raha, laps on juba kooli minemas, ent isaga suhtlemise küsimused ripuvad endiselt õhus. Lõpuks hoiatas kohtunik, et kui lapse vanemad kokkuleppele ei jõua, määrab ta seniks lapse paigutamise asendusperre.
Eesti kohtusüsteemi võib lapse õigusi toetavate arengute eest ainult kiita, sest tegemist on väga levinud praktikaga Põhjamaades ja see on andnud uskumatult häid tulemusi. Seni oli Eestis tavaks, et laps anti lihtsalt ema soovile ja ütlustele tuginedes ema hooldada, isaga suhtlemist kindlaks ei määratud ning isa ainsaks „õiguseks” jäi maksta igakuiselt alimente. Kokkuvõttes viib selline isa välistamine olukorrani, kus lapsed oma isa ei näegi. Ilma isata kasvanud põlvkonnast ja sellise arengu tagajärgedest on avalikus meedias kirjutatud enam kui küllalt.
Isa on halb ja ema hea
On positiivne trend, et kohtud on hakanud aru saama, et kokkuvõttes on ema tegevus isa välistamiseks suhtlemiselt lapsega vajalik vaid selleks, et suruda isa kitsalt raha maksja rolli. Kohtud on seni emadele vastu tulnud, kuna kardetakse, et isaga suhtlemise korral võib laps kiinduda hoopis isasse ja soovib lõpuks isa juurde elama jääda.
See võimaldaks määrata lapse hooldusõiguse isale ning nõuda hoopis emalt välja alimendid. Nii kohtunike kui emade jaoks on asjade selline käik olnud katastroof, mistõttu lapsi isadele ei näidata ja lapsed mõistetakse isade juurde elama erandjuhtudel vaid siis, kui ema on padujoodik või narkomaan. Levinud on stereotüüp, et isa on halb ja ema hea.
Emade poputamine ja isade süstemaatiline välistamine laste kasvatamiselt on viinud olukorrani, kus Eestis elab karjakaupa üksikemasid, kes hädaldavad, et ei saa laste kasvatamisega hakkama ja nõuavad riigilt üha suuremaid toetusi. Isad, kes on laste kasvatamisest kohtu kaasabil välistatud, on lahkunud Eestist tööle välismaale, kust on pea võimatu mingeid elatusrahasid kätte saada. Nagu elu näitab, polnud abi ka elatisevõlglaste nimekirjade ülesriputamisest - see häbistas kõige rohkem lapsi, kes niigi kannatavad, kuna neilt on võetud võimalus kohtuda oma isaga.
Selle asemel, et määrata järjepanu lapsi elama emade juurde, võiks küsida, miks ei võiks panna isasid vastutama ja anda lapsed kasvatada isadele. Kas see oleks tõesti katastroof? Vähemalt seaduse järgi lasub isadel emadega võrdne kohustus laste kasvatamises osaleda ning seadusest tulenevalt on arusaamatu, et enamik lahutatud vanemate lapsi elab emade juures. Miks ei anta isadele võimalust end näidata?
Lapsed isadele!
Päevast päeva võib ajalehtedest lugeda lugusid selle kohta, kuidas emade juures kasvavad lapsed on näljas ja peavad sööma parema puudumisel puulehti. Selliste juhtumite üle pole kellelgi põhjust uhkust tunda. Paljudel juhtudel selgub, et isa on olemas, aga ei tunne laste vastu huvi. Loomulikult ei tunne huvi, kui isal ei võimaldata oma lastega suhelda.
Andkem siis lapsed isadele või määrakem kindlaks suhtlemiskord. Isegi kui isadel pole raha, on neil vähemalt jõudu rohkem, et võtta kätte labidas ja panna kevadel kasvõi kartul maha, et oma lapsi toita. Emadel on tänapäeval nagunii meestest parem tervis, parem haridus ja isegi paremini tasustatud töökohad, nii et nad on märksa võimelisemad maksma alimente, kui vaja.
Kuni lapsi isadele ei usaldata, on hea seegi, kui määratakse igal üksikul juhul kindlaks suhtlemiskord, et lapsed ei jääks ilma õigusest kohtuda oma isaga. Juhul, kui vanemad ei suuda lapsega suhtlemise korras kokku leppida, on õigustatud laste paigutamine asendusperre. Elu näitab, et ainuüksi sellise võimaluse mainimine võimaldab jõuda kiire kokkuleppeni.
