Inga Raitar: Sangar, peksupoiss, pildinägu

Inimesed on ikka imetlenud neid, kes julgevad teha, öelda või mõelda uusi asju. Uudne pole kunagi turvaline, teha uut tähendab riskida, sattuda seniste mõtete ja arvamustega vastuollu, seada löögi alla oma senine “mina”. Me kõik tahame olla imetletud (või vähemalt tunnustatud), kuid vähesed riskivad selle nimel midagi ette võtta.

Mütoloogias tähistatakse sellist tegelast, kes suudab oma unistuste eest võidelda nimega sangar. Sangarid on need, kes julgevad jätta maha selle, mis neil on ja minna tundmatusse, laskmata end varitsevatel ohtudel ja ähvardustel kohutada. Rahvajuttudes, legendides ja eepostes on kangelane alati see, kes lahkub, läheb vastu tundmatule ja talub ebakindlust. Ületab hirmu. Ning kas hukub või võidab. Oluline pole niisiis tulemus vaid tegu.

Eri aegadel hinnatakse erinevaid sangareid. Kui muistne rüütel pidi tapma lohe või vaenlase, eeposeheeros reisima maailma äärele, kristlik iidol taluma märtripiinu, siis tänapäeva meediaajastu sangarid peavad eelkõige julgema…esineda.

Erich Fromm on öelnud, et me imetleme sangareid, sest tunneme sisimas, et tahaksime ise olla samasugused — kui vaid võiksime. Kuid et me kardame, siis siirdame sangaritele oma liikumisvõime, ise aga jääme paigale, “sest meie pole sangarid”. Sangarid, kellele on kantud meie soovunelmlik käitumismall muutuvad seeläbi ebajumalateks. Siit saab ka selgeks, miks eri aegadel tõusevad erinevad kangelased.

Mõtlema pani selle teema peale aga viimaste päevade meediakära uue AIDS-I ennetuskampaania üle. Et kas Eda Ines-Etti, Kaur Kender ja Aleksei Budõlin on ikka arvamusliidrid, kelle läbi noored ohusõnumi vastu võtavad. Vaatame siis, mis liiki sangaritega on tegu.

Eda-Ines, eurolavale jõudnud tüdruk väikelinnast, kannab tänapäeva tuhkatriinulegendi. Ma ei nimetaks teda arvamusliidriks, sest arvamusliidril peab eelkõige olema arvamus. Paraku pole Ines oma arvamust mingite selgelt meelde jäänud mõtetega avaldanud (kui jätta kõrvale kõmutekitanud Edgari-tapmissoov). Samas on ta julgenud seada oma näo ja nime meile kõigile nähtavale. Tema kannab märki “esinemishirmu ületamine”. Sest ükskõik, mida keegi arvab tema häälest või näost, astub ta ometi üles tuhandete omavanuste ees, saades seeläbi nende poolt imetletud ja…pekstud.

Aleksei Budõlin, eesti muulane, täidab mütoloogilise “kuninga mauri” rolli. Võõras, kes on visa töö ja jõuliste tegudega saanud omaks, vähemalt nii omaks, et julgeme avalikult tema üle uhkust tunda. Arvamusliider pole temagi, sest tema arvamustest teame Eda-Inese omast veel vähem. Aga märk “pingutamine ja enesesalgamine eesmärgi nimel” on noorte seas tema läbi ilmselt hinnatud. Näib ka, et füüsilist pingutamist hindavad meediauurijate arvates pigem vene kui eesti noored. Kas siin tõmmata paralleele lääne ühiskonnaga, kus muulasi (seal peamiselt teise nahavärviga inimesi) peetakse levinud stampkujutelmade kohaselt peamiselt füüsiliselt edukateks?

Kõige rohkem vastab arvamusliidri määratlusele Kaur Kender. Tema kannab “teistsugune-olemise-julguse” müüti. Julgust öelda välja arvamusi mis pole varem heakskiidetud ja nende läbi tunnustust leida. Temasse võib suhtuda mitmeti, ent imetlema paneb tema professionaalne oskus panna endasse suhtuma. Piiriületaja, ent samas piiridetajuja, väikekodanliku ilmavaate kriitik, ent ometi “kohvikumööbliks” kritiseeritud. Seega on tema läbi esindatud ilmselt paljude soov ületada hirm oma arvamuse ja üldisest mallist erineva käitumise pärast väljatõugatud saada.

Kas need kolm hirmu ja nendega sangari kuju läbi vastanduvat väärtust on tõepoolest hetkel noorte seas domineerivad? Või on tegu ainult mingi uurimisfirma teadmiste baasil tehtud valikutega? Kas poleks samahästi (või pareminigi) sobinud heategevuses osalev ja neutraalsema mainega lauljanna Maarja, mõni noor poliitik, 20-aastane edukas IT juht või…