Kahe ühest ja samast soost inimese suhe on võrdsete suhe. Mees ja naine on harva ühtlasi sõbrad, ent kaks meest võivad seda olla. Mees võib meest paremini mõista nii sõbra kui partnerina, sest mees on mehega igal juhul sarnasem kui naine. Mehed mõtlevad oluliselt teisiti kui naised, sest neil pole kunagi menstruatsiooni ja nad ei sünnita. Sellepärast võib mees armastada meest nagu iseennast, sellal kui armastus naise vastu võib olla vaid tõmme millegi arusaamatu, võõra, täiesti teistsuguse poole.

Mees on olend, kelle Jumal lõi oma näo järgi, naisest seevastu tegi ta mehe seltsilise. Siiski ei küsinud Jumal mehelt, miks peaks mees endale soovima endast oluliselt nõrgemat, abitumat ja tihtilugu ka rumalamat kaaslast, kui ta ise on.

Mees on Jumalale oluliselt lähemal kui naine. Naise ülesanded on enamjaolt maapealsed ja siinpoolset, teispoolsust on puutuma ulatunud ainult mehed. Feministid väidavad muidugi, et mehed on ajalugu moonutanud ja kirjutanud enda kontosse ka naiste vaimsed saavutused. Mina väidan, et see kes menstrueerib ja sünnitab, loob väga harva midagi vaimselt suurt. Naisel tuleb suure loomise eest maksta ränka hinda, mis tähendab viimaks ikkagi loobumist sellest, mis teeb naisest naise.

Asi on lihtsalt selles, et tõeliselt suur ei lepi vähemaga kui kogu elu. Kõik suur nõuab pühendumist, aga naine on loodud pühenduma perekonnale: mehele ja lastele. Naisel ei ole võimalik pühenduda perekonnale ja näiteks filosoofiale. Küll aga on see võimalik mehel, kellel on naine ja lapsed. Veelgi paremad võimalused selleks aga on mehel, kelle kõrval seisab mees, võrdne.

Abielu on alati ebavõrdsete liit. Vaikimisi eeldatakse, et mees hoolitseb perekonna majandusasjade ja naine järeltulijate eest. Need ülesanded on teineteisest liiga erinevad, et neid võiks võrdseks pidada. Seevastu homoseksuaalne paar on järglaste eest hoolitsemise kurnavast kohustusest vabastatud ja majandusasjade eest seisavad mees ja mees kui võrdne võrdse kõrval. Mis aga kõige tähtsam: mees jätab mehele alati suurema vaimse vabaduse kui naine mehele.

Need homoseksuaalid, kes soovivad lapsi adopteerida, on tänapäeva ühiskonnaga mugandujad. Ühiskond soosib perekonda, jättes homoseksuaalid ikka ja alati vähemuseks, mida ühes riigis sallitakse natuke rohkem, teises natuke vähem. Lapsi ihkavad homoseksuaalid püüavad lihtsalt end meeldivamaks teha heteroseksuaalsele ühiskonnale, mis neid niikuinii kunagi jäägitult omaks ei võta. Tõeline homoseksuaal armastab enesega võrdset ega soovi paljuneda.

Platoni-aegne Kreeka, mis õitses teiste jumalate pilgu all, pidas meeste armastust veel normaalseks. Meeste armastuse põlgamise eeldused lõigi nimelt ristiusk, sest kristliku Jumala meelest on kehalisel armastusel ainult üks eesmärk  — tehke sugu ja saagu teid palju. Nõnda valib homoseksuaal kristliku Jumala vastu mässates iseenese ja oma armastatu vaimse vabaduse, ühtlasi puhta armastuse, mida ei määri paljunemise roojus.