Olles kohanenud moodsa tehnoloogiaga, pole eestlased veel  oma vana elutunnet ära visanud. Väravaks, mis viib arhailise elutunde allikateni on meie seotus maa- ja külaeluga. Tänu lapsepõlve seiklustele metsaradadel ja töötundidele kuumal heinaajal või hommikusel udu-niiskel karjamaal on paljude eestlaste teadvuses see looduslähedane elutunne, mis ulatub meieni kusagilt aastasadade sügavusest. Maalähedus seob meid vaatamata sellele, et enamus rahvast on nüüdseks kolinud linnadesse, sest meie seas ei ole kedagi, kelle juured ei ulatuks külla - rannakülla, metsakülla.

Seega, maapiirkondade elujõude tuleb hoida ka kaitsta, sest see on Eesti rahvale eluliselt tähtis. Elusad ja arenevad väikelinnade ning külad aitavad säilitada koduselt looduslähedast elutunnet. Maaelu ja maal elavad sõbrad ning sugulased tasakaalustavad linna-eestlaste üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu.

Pealegi on väga paljude inimeste unistustes Eesti tulevikust olulisel kohal kodused maakohad, alevikud ja külad. Ka praegu leidub linnast maale kolivaid noori, kellele valmistab suurt rõõmu elustiil, mis tagab suurema seotuse maaga kuid laias laastus liigub Eesti külaelu hääbumise suunas. Paraku on väikelinnade ja külade arengut toetav regionaalpoliitika Eestis väga nõrk.

Maapiirkondade elujõud sõltub paljuski riigi regionaalpoliitilistest otsustest,  sest loomulikus vabaturu olukorras liiguvad investeeringud ja tasuvamad töökohad Tallinnasse ja Harjumaale; rahvas nende järel. Näiteks Soomes on ääremaade teenusettevõtted (külapoed, turismitalud) talve perioodil vabastatud maksudest. On riike, kus pakutakse maapiirkondadesse investeerivatele ettevõtetele viieks kuni kümneks aastaks maksepuhkust.

Tugev regionaalpoliitika vajab aga rahva mandaati kuid Eesti poliitilisel maastikul pole nende huve koondavat ja riigivalitsemise tasandil kaitsvat poliitilist jõudu. Tegutseb küll terve hulk liitusid ja MTÜsid, kuid neil pole poliitilises võitluses enese kehtestamiseks poliitilist legitiimsust. Reaalsuses pole valitsus oma  koalitsioonilepingus püstitatud regionaalpoliitika eesmärkidele - maale kõrge elukvaliteet ning hästi tasustatud töökohtade juurdekasv - grammigi lähemale nihkunud.

Ometi on elu edenemine maakondades Eesti elu tasakaaluka arengu põhiaktsiaks. Pealegi, looduslähedane eluviis, mis tasakaalustaks üha tehnokraatlikumaks muutuvat tööelu, on paljude inimeste unistus tuleviku Eestist.

Paraku viitavad faktid juba pikemat aega pigem elu kidumisele väljaspool keskusi. Kõige suurem mure maal on töökohtade puudumine erasektoris. Ettevõtlus ja uued töökohad on juba aastaid edenenud vaid Harjumaal. Sissetulekute erinevus Tallinn vs. Valga on juba kahekordne. Kui Tallinnas on keskmine palk 1100, siis Valgas 600 eurot. Maal suureneb hoogsalt ka heitunute ning sotsiaalabist elavate inimeste hulk. Ääremaadel on vaesusriski piiril olevaid inimesi kohati 40%.

Eesti eelmise valitsuse koosseisus oli regionaalminister, kes vähendas küll omavalitsuste arvu, kuid kes tegelikult ei saanudki regionaalpoliitikat ellu viia. Tal oli küll oma eelarverida ja osakond siseministeeriumis, kuid polnud ligipääsu regionaalarengut mõjutavatele otsustele. Kuni näiteks haridusministril pole vajadust saata oma gümnaasiumide reformi otsust kooskõlastuseks regionaalministri lauale, saabki regionaalpoliitika koosneda vaid meetmetepaketikestest kohaliku elu turgutamiseks ning see ei omanda vajalikku jõudu.

Poliitilise väljundi puudumine maainimestele ja samal ajal regionaalministri positsiooni jõuetus valitsuses suurendavad harukondlike ministeeriumide diktaati ja  süvendavad ääremaastumist. Oleme olukorras, kus riigiasutuste ja agentuuride ametnikud otsustavad pigem oma valdkonna huvidest lähtuvalt, mida ja kui palju maal edendada, tehes tihtipeale seda omavahel või kohalikega nõu pidamata.

On selge, et riigi investeeringuid tuleb võrreldes praegusega oluliselt suurendada,  et võimaldada tulevikus töökohtade teket ka Eesti äärealadel.

Mida siis teha? Kokkuvõttes, tuleb väikelinnades ja neid ümbritsevates regioonides turgutada nelja valdkonda: stimuleerida omavalituste ettevõtlikkust võitlemaks oma vallas ettevõtete arengu ja uute töökohtade eest; premeerida ettevõtteid, kes õpetavad uusi töötajaid ja otsivad koostöövõimalusi kutseõppekeskuste/ülikoolidega; investeerida ettevõtete arenguks vajalikku taristusse; teha väikeettevõtetele tootmiseks sobilikud tehnoloogiad kättesaadavamaks (ehitades ühiskasutatavaid, tööstus- ja tehnoloogiakeskusi) ja -  last but not least - tugevdada inimeste seltsimist ja kogukondlikku läbikäimist ning teha korda regioonides väiksemaid keskusi ühendavad sõiduteed.