Imre Mürk: Heade mõtete linna mitte nii head mõtted

 (13)
Tartu linnapeakandidaatide debatt
Imre Mürk, foto: Hendrik Osula

Kuidas kulutaksid sina 140 000 eurot? Umbes sama küsis linnavõim ka tartlastelt, et teada saada, kus soovivad linnaelanikud näha uut pargipinki või mänguväljakut.

Paraku polnud linnavõimul ideed, kuidas „kaasav eelarve" ka päriselt kaasavaks teha. Et tegu on Eestis suhteliselt uue asjaga, tuleb näidete otsimiseks pöörata pilgud välismaale, täpsemalt New Yorki.

New Yorgis algas asi sellest, et linnavolikogu liikmete initsiatiivil asutati linnaosades piirkondlikud koostöökogud. Põhimõtteliselt tähendas see ridamisi avalikke koosolekud, kus volikogu liikmed kohtusid linnaosa elanikega ja jagasid informatsiooni võimaluse kohta linna eelarve raames teha konkreetne väikeinvesteering. Elanikud valisid endi seast delegaadid, kes neid selles protsessis edaspidi esindasid ja kooskäimist korraldasid.

Tartus aga kuulutati suvel pressiteatega, et linnavalitsus ootab linnaelanikelt ideid, kuidas kasutada 2014. aasta eelarvesse kavandatud 140 000 eurot ja et ideid oodatakse 10. septembrini veebilehele. Järgnes null koosviibimist volikoguliikmete ja linlaste vahel linnaosades.

Teiseks, USAs algas kodanike seast koostöökogudes valitud delegaatide instrueerimine ja koolitus. Valitud delegaadid õppisid projektijuhtimist ja eelarvestamist. Seejärel moodustati neist komiteed.

Lõik nende koolituskalendrist: „koordinaatorite väljaõpe", „arutelugruppide juhtide koolitused", „koolitus linnaosa koostööfoorumi läbiviimiseks". Lisaks koolitused veebis: „koostööfoorumite töö koordineerimine" ja seda kõike nii inglise kui ka hispaania keeles.

Seotud lood:

Tartlasi ei instrueerinud ega koolitanud keegi. E-kirja teel said kodanikud suuniseid stiilis: raha on investeeringuteks ehk käega katsutavaks, silmaga nähtavaks asjaks. Näiteks laste mänguväljak, lemmiklooma jootmiskoht, suurt kell kuskil, avalik näitusepind, vajalik trepiaste linnakeskkonnas, käsipuu, purskkaev - midagi sellist, mis linnaelanikele korda läheb ja mis linnavõimule endale pähe pole tulnud.

Kolmandaks, New Yorgis toimusid nelja kuu jooksul delegaatide koosolekud, seejuures lähtuti DELPHI meetodist, mis tähendab, et kodanike omavaheliste arutluste käigus genereeritud esialgsed ideed said mitu korda ekspertidelt tagasisidet. Delegaatide koosolekutel muudeti ja parandati kogukonna pakutud projektide ideid selleks, et nendest saaks korralikud ettepanekud. Protsessis andsid nõu kogemustega volikogu liikmed ning teised eksperdid.

Tartus võis igaüks ise omast tarkusest midagi välja mõelda ja e-kirja teele saata.

Neljandaks (ikka vaid New Yorgis ) kogunesid pärast delegaatide ja ekspertide vahelist mõttevahetust linnosades uuesti piirkondlikud arutelu foorumid. Delegaadid kandsid ette, millised ettepanekute projektid on laual, elanikud andsid tagasisidet.

Tartus midagi sellist ei korraldatud. 158 vaprat saatsid oma e-mailid ideedega linnavalitsuse avalike suhete osakonda teele.

Viiendaks, alles seejärel korraldati New Yorgis hääletus. Linnaelanikud said hääletada pärast projektide kohta tehtud esitluste vaatamist. Hääletada sai volikogu liikme kontoris, mis tähendas, et volikogu liikmel ja tema meekonnal oli võimlaus kodanikega vahetult suhelda.

Tartlased ei saa hääletamiseks kordagi kokku, ei volikogu liikmete ega ka mõttekaaslastega. Selle asemel nauditakse kõledat ja inimesi isoleerivat e-riiki, mis võimaldab end uhkes üksinduses arvutiekraani ees kogukonna kaasatud liikmena tunda.

Kirss kaasamise mõrul tordil on see, et linnapea moodustas ideede välja valimiseks ametnikest ja mõnest linnale lähemal seisvast eksperdist koosneva komitee, mida põhimõtteliselt juhib abilinnapea kaudu linnapea ise. Teisisõnu - rahvas ei saa tegelikult valida, sest eelvaliku tegid ametnikud, linnapea ja abilinnapea.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Tartu ja New Yorgi puhul oli ainsaks kokkupuutepunktiks soov kaasata kodanikke. Millega aga Tartus hakkama saadi? Kas kodaniku- ja kaasamistunde tekitamise või rahva-demokraatia naeruvääristamisega?

New Yorgis peeti kaasava eelarve projekti puhul kõige olulisemaks seda, et inimesed kohtusid, pidasid koosolekuid ja diskussioone. Ehk suudeti nii demokraatlikus otsustusprotsessis pettunud inimesi demokraat jälle usaldama panna.

Loe veel

Muide, projekti usaldusvääruse nimel kaasati New Yorgis üle 30 mõttekoja ja kodanikuliikumise, kes kontrollisid protsessi selleks eraldi moodustatud järelevalvekomitees.

Tartus juhiti kogu protsessi linnavalitsuse juhtimiskeskusest. See tähendab, et kaasava eelarve tuumikidee - käivitada kodanike vahelist dialoogi - jäi saavutamata.

Selle asemel võis üksildane kodanik oma arvuti tagant saata linnavõimule oma ettepaneku, lootes, et äkki ta idee ikkagi meeldib linnapeale.