Ilmar Raag: Tundmatu ja metsik Eesti
Klišeed on seepärast klišeed, et nad töötavad. Nii ütleb üks Hollywoodi stsenaariumiõpik. Tõsi ta on. Hollywood toetubki tüüplahendustele, mis taastoodavad igal sammul teatud globaalseid väärtusi. On ju öeldud, et Coca-Cola või Levi-Strausse võlgnevad oma maailmakuulsuse pigem Hollywoodile, kui oma reklaamiosakondadele. Ikka ja taas ilmuvad nad blockbustereis ekraanile ihaldusväärses kontekstis ja sobituvad samadesse skeemidesse kuhu ka mõned järgnevad “seadused”:
2) Ükski kiilaneva pealaega mees ei saa suudelda filmi kangelannat, kui ta just Sean Connery ei ole. Tõeliselt seksikas mees on alati kas korraliku juuksekasvuga või äärmuslikul juhul täiesti kiilas.
3) Hollywoodi filmides on alati vaba parkimiskoht selle maja ees, kuhu tegelane peab minema. Jne, jne
Samade stereotüüpide reas on ka rida arusaamu rahvustest, mille kohaselt latiinod ja araablased on ilmselt terroristid ja narkoärikad. Venelased on kõige sagedamini toored matsid, aga samas on elujõuline ka seksika venelanna ja nupuka arvutigeeniuse kuju (Meenuta Bondi filme). Vaenlast, keda tõeliselt kardetakse samal ajal ka imetletakse.
Loomulikult on taoline vulgaarsotsioloogia toonud kaasa tohutul hulgal proteste nii Ameerikas kui ka mujal. Spielbergi “Schindleri nimekirja” puhul läksid poolakad päris arust ära, tõestamaks, et nemad ei osalenud juutide hävitamises. (Hiljem tuli välja, et nad siiski eksisid.) Kuid meilgi peaks olema tuttav see hämmeldus, kui näeme ennast Hollywoodi kõverpeeglist. Meenutagem kasvõi Eestis filmitud telefilmi “Küünlad pimeduses”, kus rahvariides kaunid tütarlapsed nõeluvad sinimustvalgeid lippe ja muud rahvuslikku kraami. Sellele filmile andestati paljugi tema rahvusliku paatose pärast, aga eestlasi oli seal nii ehk teisiti kujutatud idealistlike idiootidena. See aga ilmselt Hollywoodile sobib.
David Duchovny filmis “Playing God” mainitakse eriti jõhkraid eesti gangstereid. (Võite isegi ette kujutada homeerilist naeru eesti kinosaalides.) Brendan Fraser mängis filmis “Encino’s Man” jääst lahti külmutatud ürgmeest, kelle matsliku oleku varjamiseks, tutvustatakse teda kui vahetusüliõpilast Eestist. Taolisi näiteid võib tuua veelgi.
Millise pildi me saame Eestist Hollywoodi vahendusel? Kuna Eesti on väike ja tundmatu, siis võib teda vahendeid valimata naeruvääristada ja solvata. Kõik idioodid peavad ju kusagilt pärit olema. Miks mitte siis Eestist? Vaevalt et see tekitaks Hollywoodi ärile kahjulikke proteste. Võrdluseks võib ju väita, et vaieldamatult kõige vähem kritiseeritud rahvus Hollywoodis on juudid. Nende lobby tugevuse juures oleks igasugune antisemiitlik kriitika võrdväärne enesetapuga meelelahutustööstuses.
Samas ei ole Eesti ka piisavalt ohtlik, et üks tõeline Hollywoodi kangelane raiskaks tervet filmi eesti maffia või salateenistuse vastu võitlemiseks. Siin kehtib lihtne reegel: “Your hero is as strong as your bad guy is dangerous.”
Kas see ongi eestlaste saatus mainstream meelelahutustööstuses? Realistina peab vastama, et ilmselt küll. Kui aga fantaseerida, siis meenutaksin ühte Marek Strandbergi uitmõtet, mille kohaselt ei peaks Eesti riik finantseerima igal aastal olematu summaga (ca 17 — 20 miljonit) kiratsevat eesti filmitegemist, vaid peaks ühel aastal investeerima ühte korralikku Hollywoodi mõõtu ja näitlejatega blockbusterisse, mis oleks ühtlasi ka positiivsete väärtuste tekitajaks globaalses eelarvamustesüsteemis.
Eesti riik oleks sel juhul peamiselt investor ühes Hollywoodi potentsiaalses menuprojektis, kuhu kirjutatakse sisse Eestile vajalikud süžeeliinid. Näiteks saaksime teada, et Eesti e-valitsuse varjus tegutseb tegelikult maailma võimsaim häkkerite kartell, mis hoiab juba mõnda aega Valget Maja ja Kremlit oma kontrolli all. Üliarenenud geenitehnoloogia varal on Eestis arendatud superinimesed, kes aga samuti on maailma eest varjus.
Vaid aeg-ajalt juhtub maailmas asju, mille puhul Mulder ja Scully nendivad, et “The truth is out there.” Kuid ei. Tõde asub Eestis. Kõik võikski nii jääda, kui maailma ei ähvardaks oht kosmosest, millele suudavad vastu seista vaid eesti üliinimesed. Sigaretimees Valgest Majast ja umbes sarnane mees Kremlist sõidavad Eestisse: “Ainult teie suudate meid veel päästa…”
Idee on jabur, aga ahvatlev ja väggga kallis. Keskmise Hollywoodi filmi eelarve on umbes 700 miljonit krooni… Ah, tegeleme tunduvalt odavama Eurovisiooniga.
