Ilmar Raag: mõned ei loodagi Eesti ajakirjandusest olulist leida
Kas Eestis tehakse pigem head või halba ajakirjandust?
Sellele küsimusele oleks lihtne vastata depressiivse pealiskaudsusega. Umbes nagu öelda, et kôik mehed on sead ja kôik naised litsid. Tegelikkus on ju alati palju mitmetahulisem, nii nagu ma tean ajakirjanike hulgas paari väga intelligentset inimest ja samas ka päris mitut, kelle puhul ma olen pimedusega löödud, sest ei ole suutnud seda intelligentsuse sädet veel tabada.
Lisaks tuleb tänapäeval vestluse alguses kindlasti kokku leppida, mida me ajakirjanduseks peame. On ju olemas avalik inforuum, mis toimib mitmest komponendist. Esiteks sôprade-kolleegidega vestlused ja kus vahendatavat informatsiooni me tihti usaldame kôige rohkem ja mis määravad juba ette, kuidas me tôlgendame mujalt saabuvat informatsiooni.
Teiseks on viimase kümnendi märksônaks kasutajate poolt loodud meedia ehk kogu kommunikatsioon, mis toimub läbi interneti suhtlusvôrgustike ja kommentaariumite. Avaliku inforuumi tegeliku môjutajana on sel mitmes aspektis olulisemgi roll, kui klassikalisel ajakirjandusel, nii et me näeme siin ja seal piiride hägustumist. Selle näiteks on Tiit Hennoste hiljutine arvamus, et kaasaegne ajakirjanduslik uudis moodustab tarbija jaoks ühtse terviku koos kommentaaridega.
Kolmandaks nn. Kolla, et meelelahutuseks môeldud kirjatükid ajakirjandusele sarnastes väljaannetes, mis formateerivad ühiskondlikke fantaasiaid eraelu ja kuulsuse teemadel ja mille ainuke side reaalsusega on see, et me anname sellele meediale oma reaalset aega ja tihti ka reaalset raha.
Ja siis neljandaks osaleb avalikus inforuumis ka ajakirjandus, mis juba oma olemusega väidab end tegelevat avaliku inforuumiga, ehkki reaalselt on ta vaid üks môjureist. Delfi on selles suhtes kui informatsiooni ostukeskus, kus ajakirjandus on vaid üks müügis olev toodetest. Aga hea seegi, et seda muude produktide ülekülluse vahelt siiski leida vôib.
Kuidas siis selle ajakirjanduse tasemega on? Vastaksin pigem nii, et Eesti ajakirjandus allub teatud eripäradele, mis teda eristab näiteks kasvôi Soome vôi Inglise ajakirjandusest. Neist esimene on turu suurus, mis ei vôimalda nišiajakirjanduse tugevat elujôudu. Pean ka kvaliteetajakirjandust omaette nišiks, eriti kui arvestada inimeste hulka, kes seda tarbib. See tähendab, et eesti ajakirjandus pürib majanduslikus môttes pigem peavoolu poole, sest meediatarbijaskonna keskmise nôudluse tase määrab ka ajakirjanduse taseme.
Samal ajal kuulub pea igaüks meist mingisugusesse nišši ehk subkultuurilisse kogukonda, sest igalühel on lisaks eestlase massiidentiteedile veel mitu identiteeti. Nagu mina, kes ma olen nii filmitegija, kaitseliitlane, vahetavahel ôppejôud, eestlane, saarlane jne. Oma niši mätta otsast tundub aga kogu ülejäänud peavoolu ajakirjandus nii hirmus mannetu. Paradoks on selles, et hoolimata kôigist vigadest ja korduvatest pettumustest, taban ennast ikka ja taas eesti ajakirjandust lugemas. Ju ta siis ei ole piisavalt halb.
Olete märganud, et ajakirjandusel ja ajakirjanikel on keerulistel aegadel välja löönud tavapärasest suurem vastutustunne?
Esimese hooga ma arvaks küll. Isegi kui me ei pruugi ajakirjanike tööga rahul olla, siis ei tähenda see seda, et nad oleksid inimesed ilma murede ja südamevaluta. Ajakirjaniku deontoloogia osaks on uskumus, et nad tegelevad ühiskonnaga. Kriisi hetkedel lihtsalt seesama uskumus vôimendub. Ma môtlen sellele, kuidas eesti ajakirjandus käitus nädala jooksul pärast pronksiööd, kus oli ôhus veel suurema plahvatuse eelset pinget. Just sel hetkel suudeti hoida teatud tasakaalu ehk käituda veidi oma instinkti vastaselt, sest tavaline ajakirjaniku instinkt on vôimendada konflikte, kuna see on pônev ja tekitab tähelepanu.
Samas ei julge ma lôpuni loota, sest ajakirjanikud saavad harva kiita oma vastutustunde pärast. Seda lihtsalt ei märgata. Seevastu eksimusi me näeme. Môtlen öudusega näiteks prantsuse ja saksa ajakirjandusele enne I maailmasôda, kus selgelt ôhutati patriotismi harjal sôjavaimustust. Vaevalt aasta hiljem sarjasid samad väljaanded poliitikuid, kes olid sôttamineku otsuse vastu vôtnud.
Lôpuks — vastutustunne vastutustundeks, aga igal ajakirjanikul on ka omad isiklikud eelistused ja vaated. Mina julgeks pigem eeldada, et rasketel hetkedel vôivad just need omadused pea automaatselt ja kontrollimatult välja lüüa.
Võimu ja ajakirjanduse omavaheline konflikt on kriisipäevil paratamatu?
Jah, see on paratamatu, kuni hetkeni, mil kriis ei ole piisavalt suur. Kuid ma ei eristaks siin vôimu ja ajakirjandust, vaid vôimu ja opositsiooni laiemas tähenduses. Ajakirjandus vajab vôitlust, kirge ja kannatusi ja seega, kui opositsiooni ei oleks olemas, siis ajakirjandus môtleks selle välja, sest ilma opositsioonita ei ole ju pinget.
Tuletame meelde ameerika ajakirjanduse käitumist 9/11 terrorirünnaku vôi Katariina orkaaniga seoses. Vahetu šoki päevadel langesid valitsuse ja ajakirjanduse mureväljendused kokku. Kuid seejärel oli järgmiseks faasiks igal juhul arveteôiendamine ja süüdlaste otsimine, kusjuures opositsioonis olevad poliitikud said niigi adrenaliiniuimas ajakirjanike käest sel hetkel eriliselt vôimendatud tribüüni.
Eesti majanduskriisi puhul toimib vähemalt kaks trendi, mille môlema puhul vôib rääkida eesmärkide vôôrandumisest. Ühest küljest on kriis kôikidele poliitikutele väga pônevaks taktikaliseks tööriistaks vôimuvôitluses. Poliitikutelt ei tule just palju ühtseid signaale selle kohta, mida peaks tegema. Ja ajakirjandus käitub selle puhul kui kôlakoda, mis vaid vôimendab juba eksisteerivaid eriarvamusi. Isegi kui ajakirjanikud sooviksid ühiskonnale suuremat üksmeelt, siis kokkuleppele jôudmised ei ole ajakirjandusliku äri seisukohast seksikad.
Võim alahindab ajakirjandust?
Jah ja ei. Ühest küljest näeb vôim, et valija tegelikult väga ei hooli ajakirjandusest. Seda on kinnitanud nüüd ka paljud uuringud, et kui ajakirjandus avaldab informatsiooni, mis läheb vastuollu Sinu lähima kogukonna väärtustega, siis sa pigem pead ajakirjanduse infot valeks ja vaenulikuks. Valija ei ole tegelikult karistanud poliitikuid selle informatsiooni pôhjal, mida ajakirjandus on neile toonud. Näiteks, ei ole kahtlust, et meie peavoolu meedia ei ole Keskerakonna suhtes sôbralik, aga läbi aastate ei ole see suutnud kôigutada keskerakonna valijaskonda. Sama vôiks vist praegu öelda Reformierakonna kohta, sest olles kriisi ajal valitsuses, on nad saanud oma osa üldisest avaliku arvamuse frustratsioonist, ent ometi ei näita küsitlused nende populaarsuse järsku kadu.
Teisest küljest tundub, et üks praeguste vôimu ja ajakirjanduse suhete pôhjuseks on see, et ministeeriumite ja valitsuse tasandilt tundub tihti, et ajakirjandus lihtsalt ei ole piisavalt kompetentne asjadest aru saama.
Ma toon lihtsa näite. Minu ETV juhtimise ajal lahkus sealt töölt 5-6 kôrge avaliku renomeega isiksust. Mitte ühelgi juhul ei jôudnud ajakirjandusse nende lahkumise pôhjused samades terminites, millest me tegelikult omavahel rääkisime. Kôik ajakirjanduslikud versioonid olid rumalamad vôi ôelamad. Sealt ainult samm edasi oli lugeda ajakirjandusest teisi uudiseid, mida oli vahendanud tundmatuks jääda soovinud telemaja töötaja. Enamasti iseloomustas neid uudiseid pooltõdede rohkus, mis oli omamoodi märk sellestki, et sisekommunikatsioon ei töötanud. Miks ma peaksin täna uskuma, et erinevad uudised ministeeriumitest on tôepitseriga kaunistatud. Pigem tean ma juhtumeid, kus ajakirjanik tôepoolest jäi materjalile alla. Nüüd aga küsimus. Kui vôimu esindajad näevad, et ajakirjandus käsitleb neid sellise hulga pooltôdedega, et neid ei jôua isegi ümber lükata, siis mida ta peab tegema?
Reaalselt ongi ainsaks loogiliseks reaktsiooniks see, et tuleb lihtsalt oma toimetustega edasi minna, sest lollidega ju vaielda ei jôua. Nendele ustav fanaatiline valija neid ei karista, aga kogu demokraatia kannatab. Ja peamine probleem on ju selles, et mônikord ajakirjandus siiski saab pihta, aga kuna häirekella on löödud iga tormi puhul veeklaasis, siis ei jôua enam reageerida.
Miks Eesti erakonnad on avaliku kriitika suhtes nii ignorantsed?
Üks seletustest vôib olla ka lihtsalt sotsiaalpsühholoogiline. Oleme ju kôik kuulnud mitmes versioonis lauset: “Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes hääletaks Rüütli (Ansipi, Saavisaare) poolt. Selle lause populaarsus näitab tegelikult meie küündimatust tajuda omaenese ühiskonna mitmekesisust. On ju selge, et igaühe automaatseks püüdluseks on olle nende inimeste keskel, kellega jagatakse samu vaateid. Nii moodustuvad väga erinevad subkultuurid. Omaette probleem tekib aga nendes subkultuurides, kuhu on algselt sissekirjutatud konkurents ja vastandumine. Erakondade, nii nagu kaasaegse ühiskonna tervikuna, üheks suurimaks probleemiks on vôôrandumine oma eesmärkidest. Muidugi soovivad nad igaüks omal viisil Eestit kujundada oma näo järgi, ent olulisem on see, et vôimule saamine on muutunud eesmärgiks omaette. Ja see muudab gramm haaval, märkamatult môtlemist. Vôimule saamise soov, tähendab teistele gruppidele vastandumist, mis üheaegselt suurendab solidaarsust oma subkultuuri sees ja samas sallimatust teiste suhtes.
Mäletan segaseid tundeid, kui ma esimest korda lugesin sellest, kuidas etableerunud kunstikriitika tampis impressioniste 19. sajandi Prantsusmaal. Esitasin endale küsimuse, kuidas need kunstnikud vaimselt vastu pidasid, kui “üldsus” neisse nii vaenulikult suhtus. Hiljem olen aru saanud, et kuna nende oma sôpruskond oli piisavalt suur, et üksteist toetada, siis arenes neil seda enam välja instinktiivne vaenuliku “üldsuse” ignoreerimine.
Mao Tse Tung olevat seletanud, et mingis riigis vôimu haaramiseks piisab 15% elanikkonna aktiivsest poolehoiust. Kui meenutada vene revolutsiooni, siis ei olnud ka bolševike toetajaskond algul oluliselt suurem. Pigem väiksem, aga ikkagi piisavalt suur, et tekiks usk omaenese ettekujutusliku maailma autonoomiasse. Ka nemad ignoreerisid erinevat avalikku kriitikat peamiselt seetôttu, et nende oma subkultuuri ideoloogia oli ammu välja kasvanud ratsionaalsetest argumentidest. See, mis jäi järgi, oli omavaheline baassolidaarsus ja usk, et kontrrevolutsioon varitseb iga nurga taga.
Mulle tundub, et ka eesti erakondades on kohati toimunud ratsionaalsete argumentidele rajaneva ideoloogia asendumine emotsionaalse vajadusega kuuluda mingisse kogukonna, millega kaasneb sama emotsionaalne vastandumine välismaailmale. Nagunii on ju kôik teised, kes ei ole meiega, järelikult teiste konkureerivate erakondade pooldajad. See on usk ja seetôttu ratsionaalsed argumendid môjuvad kui vesi hane selga. Vaadake vôi valimisreklaame, kus ratsionaalsed argumendid on sama harvad, kui meie jalgpallimeeskonna vôidud MM valikmängudes.
Millise sõnumi see inimestele annab?
Eks see tekitab jôuetuse tunnet. Mis muud. Ja siis, kui on tunne, et Sinust ei olene midagi, siis vôid ühel hetkel ka käega lüüa vôi hakata pooldama äärmuslasi, kus lubavad eriti karme meetmeid. Karmi käe poliitika ajajad on ikka tulnud pärast pikaaegset lehmakauplemist, millest inimesed aru ei saa.
Just seepärast soovitaksin mina olla seotud kodanikualgatus projektidega oma lähima ümbruse tasandil. Vähemalt seal on palju suuremad vôimalused, et igaüks saab oma maailma kontrollida.
Kui raske on inimestel orienteeruda Eesti erinevate väljaannete, nende rõhuasetuste ja sõnumi vahel?
Ega need vahed nüüd hiiglasuured ka ei ole. Ma arvan, et suurele hulgale inimestest ei ole see väga oluline probleem, sest nad on oma valiku juba teinud. Tahan rôhutada seda, et inimene on meedia tôlgendamisel harva üksi. Kui talle midagi segaseks jääb vôi ei meeldi, siis enamasti kujundab tema otsuse lähimate inimeste moraalne surve. Me ju räägime päris palju üksteisele sellest, mida me meediast nägime, kuulsime vôi lugesime.
Siiski ajas mind veidi muigama, kui omal ajal helistati ETV-sse ja kaevati mône saate peale, mis oli tegelikult erakanalis eetris. Pigem on probleemiks üldise meediahariduse nôrkus, kus inimesed ei taju erinevaid ajakirjanduslikke žanre. Nii ei tee inimesed tihti vahet ka faktiveal ja neile lihtsalt mittemeeldinud arvamusel. Nad lähtuvad sellest, et môlemal puhul tekkis neil negatiivne emotsioon.
Milliseid seaduseid vajavad Eesti ajakirjandus ja ajakirjanikud?
Kui see küsimus on praeguse nn. Langi eelnôu kohta, siis minu meelest on justiitsministeerium teinud kehva tööd oma seaduseelnôu seletamisel. Ka mulle ei ole see väga veenev.
Teisest küljest on ajakirjanduse üldine turmtuli selle eelnôu kohta justnagu liiga vara ära jätnud ühise môtlemise klausli. Ei saa ju eitada, et ajakirjandusega on probleeme ja see mure vôiks olla jagatud. Ehk et lihtsalt seaduseelnôu kritiseerimisest ei piisa. Ka mind on näiteks häirinud see, et isikuid ja organisatsioone kahjustavate faktivigade eest ei ole meil eriti vôimalust ajakirjandust korrale kutsuda. Aasta tagasi küsisin ma ühelt prokurörilt eravestluses, kas ta teab mainida juhtumeid, kus ajakirjanduse tegutsemine on konkreetselt kahjustanud eeluurimist ehk siis vôimaldanud kurjategijatel oma jälgi peita. Loomulikult ta oskas. Selle nimekirja kôige lihtsamateks näideteks oli Veronika Dari môrv ja Amigo turvameeste vägivallatsemise juhtumid.
Publikule pakutud sotsiaalporno vastutasuks hoiatati kurjategijaid politsei plaanidest ja asjad venisid. Ma arvan, et selle allikakaitse osaga käesolevas seaduse eelnôus on nii nagu klassikalise sotsiaaldilemmaga. Praegune reguleerimatus vähendab erinevate ajakirjanduslike manipulatsioonide, spinnide vôi lihtsalt ebakompetentsete skandaalide läbi meie riik efektiivsust X%. Päris oluline osa ajakirjanduslike rünnakuid ebaefektiivsuse vastu tegelikult ainult suurendab kaost. Kuid. Ja nüüd tuleb selle dilemma teine pool. Aeg-ajalt paljastab ajakirjandus tôepoolest ka midagi väga olulist, mis ei lase kellelgi tekitada absoluutse karistamatuse tunnet. Kuna need on osaliselt ühe medali kaks külge, siis on küsimus, kas allikate reguleerimisest saadav ühiskondlik kasu on suurem, kui reguleerimata jätmisest tekkiv kahju? Mina sellele küsimusele vastust ei tea.
Üldiselt suhtun ma anonüümsetesse pealekaebajatesse halvasti. Ja kui ma millegi suhtes austan Nôukogude aegseid dissidente, siis lôpuks selle eest, et nad julgesid oma nimed kirjutada alla erinevatele protestikirjadele.
Millist mõju avaldab eesti ajakirjandusele poliitikute flirtimine sotsiaalvõrgustikega? Kas selle ainsaks eesmärgiks on tõmmata ajakirjanduse tähelepanu?
Kindlasti ei ole see ajakirjanike tähelepanu tômbamine praeguseks enam poliitikute peamine eesmärk sotsiaalvôrgustikes. Üha enam on selles soovi lihtsalt ajakirjandus vahelt ära jätta, sest ajakirjandus ei pea ju olema kui kirik, kes seab ennast jumala ja inimese vahendajaks. Mina pean poliitikute osalemist sotsiaalvôrgustikus pigem positiivseks, sest sealne suhtemine ei ole tihti ainult ühepoolne. Paljuski on ju poliitikute vôôrandumine olnud seletatav loobumisega suhelda inimestega väljaspool kôige kitsamat klikki. Aga kasvôi Facebookis näeb poliitik ilmselt ka neid inimesi, kes tema poolt ei hääleta ja see on kasulik kogemus. Riigimeheks olemise paradoks on ju selles, et sa ei vastuta mitte ainult oma valijate ees, vaid tegelikult vôtad enda kanda ka nende kodanike elukäigud, kes Sinu poolt ei hääletanud. Eesti edu aga sôltub lôppkokkuvôttes sellest, kui palju suudavad rivaalitsevate erakondade valijad hoolimata kôigest koostööd teha.
Kui kergelt eesti ajakirjanduses neelatakse alla poliitlilised PR trikid?
Suhteliselt lihtsalt, sest väga tihti on ju head PR-trikid lavastatud kui head ajakirjanduslikud materialid. Isegi aru saades, et tegemist on näiteks lekkega, avaldavad ajakirjanikud hea meelega skandaalse sisuga materjale. See on paratamatu.
Kõikjal maailmas muutub ajakirjandus subjektiivsemaks. Kas Eesti ajakirjandus saab subjektiivsusega hakkama?
Arvan, et see on omamoodi paratamatus. Kôik see muu meedia, mis ei ole ajakirjandus toitub peaasjalikult subjektiivsetest arvamustest, mis kehtestavad väärtusi. Kuna see meedia on jätkuvalt populaarne, siis ajakirjandus on sellest paratamatult môjutatud.
Juba praegu on selge, et eelkôige leiavad tähelepanu eelkôige tugeva isiksusega ajakirjanikud, kellel on lisaks veel vajalik kogus faktimaterjali. “Olukorrast riigis”, “Vabariigi kodaniku” vôi “Keskpäevatund” on ju kôige puhtamad subjektiivse ajakirjanduse näited. Ja ühiskonna seisukohast on kôik korras senikaua, kuni subjektiivseid arvamusi on mitu. Ônneks ei keela Eestis ju mitte keegi kohe oma subjektiivse blogi vôi podcasti alustamist.
Millised on Eesti ajakirjanduse suuremad hädad?
Korrates seda, mida on juba eespool öeldud, on minu jaoks suurimaks probleemiks faktivigade rohkus. Kusagil klassikalises ajakirjanduses ja luures on printsiip, et kôik olulised faktid peavad saama kinnituse vähemalt kahest sôltumatust allikast. Praegu kôlab see nagu vôôrkeel. Info liikumise kiirus ei jäta eriti aega kontrolliks.
Teiseks, heade ideede ja andekate inimeste vähesus. Need ei ole tühjad sônad. Mäletan, kui raske oli televisioonis leida programmijuhti, kellel oleks ka mingisugune varasem kompetents. Hiljem oli näha, et TV3 maadles sama probleemiga ligi aasta. Niisamuti on tegelikult Eestis ju imeharva kohata ekspert-ajakirjanikke, kes oma valdkonda ka tôeliselt jagavad. Näiteks televisiooni kui valdkonna kohta oskaksin vast nimetada ainult ühte nime, kultuuripoliitika kui avaliku halduse ühe tahu kohta ei julge ma nimetada ühegi ajakirjaniku nime jne. Enamasti see tähendab, et kui kirjutatakse midagi, siis keskendutake mingisse detaili ja ei suudeta nähe suuremat pilti. Piltlikult öeldes, kui inimesel on palavik, siis tegeletakse ainult palaviku alandamisega, esitamata küsimusi, kas palavik ise ei tulene äkki mônest pôletikust.
Vôib-olla on probleem seegi, et ma tean ajakirjanduse vigu, aga sellest hoolimata loen kodumaiseid lehti ja olen tihti jahmunud mingitest uudistest. Läheb aega môôda ja siis selgub, et asi siiski ei ole nii skandaalne, kui seda esialgu esitati. Mina esitan endale küsimuse, kuidas ma vôisin taas ja taas astuda samasse ämbrisse ja uskuda.
Lisaks ma môtlen, et eksisteerib juba üks pôlvkond haritud inimesi, kes ei loodagi eesti ajakirjandusest kôige olulisemat informatsiooni saada. Nad loevad erialast ajakirjandust vôôrkeeles, vaatavad olulisemad uudised samuti üle BBC-st, CNN-ist, ja loevad kohalikku ajakirjandust kui armsalt vihale ajavat ühepajatoitu.
Eesti meedia ei ole suutnud luua autonoomset süsteemi, mis rahuldaks kôiki vajadusi. See aga on omakorda lükanud erinevaid nišigrupe suurema integreerituse poole muu maailmaga. Ilmselgelt peitub siin üks meie tugevusi, aga kuna igale jôule on olemas vastasjôud, siis suurendab suurenev avatus ka suuremat ksenofoobiat teistes gruppides, kelle identiteet tunneb ennast ähvardatuna. Imelik on ju see, et sallivuse küsimused ei ole viimase 15 aasta jooksul iial olnud nii palju päevakorral, kui nüüd paari viimase aasta jooksul.
