See, et Venemaa tegevus informatsiooni vallas valmistab muret Euroopa Liidule ja USA-le, on kõneaineks olnud juba vähemalt aasta ja tegelikult veelgi kauem. Esitame kasvõi ühe küsimuse. Kui Venemaa kulutab aastas veidi üle 600 miljoni dollari erinevatele avalikult tehtavatele infooperatsioonidele, siis mingi mõjuga peab ometi arvestama. Kui Russia Today eelarve on võrreldavas suurusjärgus 300 miljonit dollarit BBC News eelarvega, siis ei ole probleem mitte Kremli tegevuse tutvustamises, vaid teadlikes desinformatsiooni kampaaniates, mida viiakse läbi globaalses ulatuses. 

Informatsiooniline-psühholoogiline sõda

Kui vaadata erinevate riikide reaktsioone, siis on need olnud pigem aeglased ja kobavad. Mäletatavasti pöördusid jaanuaris nelja Euroopa riigi välisministrid, Eesti oma sealhulgas, Euroopa kõrge välisesindaja poole ettepanekuga tegutseda ühiselt Vene desinformatsiooni vastu. Sellele ettepanekule reageeriti väikese kommunikatsioonimeeskonna moodustamisega, kuid samaaegselt arutatakse neid teemasid väga erinevates institutsioonides. Eesti jaoks on neist vast kõige olulisemaid Riias asuv NATO Strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse töö. Kummatigi on konkreetsete vastuste andmine keeruline, sest üldine seisukoht on see, et me ei tohi loobuda oma väärtustest ja muutuda vastase sarnaseks. Seetõttu on esialgu peamiselt tegeletud Kremli infooperatsioonide uurimise ja ühiskonna teadlikustamisega olukorrast. 

Milles seisneb kõige suurem probleem? Kõigepealt tuleb mõista, et kui me kasutame terminit "propaganda", siis see viib meid valedele jälgedele, sest tundub, nagu piirduks Putini režiimi huvi Venemaa tegevuse õigustamisega. Niisamuti eksisteerib arvamus, nagu piirduks probleem meediaga. Kummatigi on see väga piiratud käsitlus. Vene teoreetilises kirjanduses käib tihti läbi väljend "informatsiooniline-psühholoogiline sõda". See aga tähendab, et eesmärgiks ei ole mitte tõe selgitamine, vaid kindlate hoiakute, emotsioonide ja otsuste esilekutsumine. Näiteks kui Vene sõjalennukid alustasid varjamatult lende Lääne riikide õhuruumi ligiduses, siis oli see osa hirmutamise sõnumist. Igasugune jõu näitamine on ju tegelikult samuti kommunikatsioon. Siit aga koorub Gerassimovi doktriini oluliseim arusaam, et infooperatsioonid toimuvad kooskõlas avaliku diplomaatia, majanduse, sõjanduse ja muu kasutamisega vajalike hoiakute ja käitumislike muutuste esilekutsumiseks.

Kremli eesmärgiks EL ja NATO lõhestamine

Vene infooperatsioonid võib laias laastus jaotada kaheks. Ühed on need, mis tegelevad Putini režiimi seisukohtade levitamisega ja on käsitletavad traditsioonilise propagandana. Eesti ühiskond on sellele suhteliselt immuunne ja Putini õigustamine on väga haruldane eestikeelses meedias. Teist tüüpi infooperatsioonid üritavad erinevate vahenditega esile kutsuda teatud mõju sihtriikide elanikkonnas. Hetkel on Kremli esmaseks strateegiliseks eesmärgiks Euroopa Liidu ja NATO lõhestamine ja sanktsioonide lõpetamine. Sel eesmärgil kõlbab iga asi, mis aeglustab riikide reageerimisvõimet või halvab nende tahet tegutseda ühiselt. Sellesse ritta sobib pikaajaline 40 miljoni euro suurune laen prantsuse peamisele äärmusparempoolsele parteile Front National või partnerlussuhted erinevate riikide euroskeptikute ja rahvuslastega. Sarnane tegevus toimub ka meedias. Võtame näiteks telekanali Russia Today ja internetibrändi Sputnik, mis võtavad ette erinevates riikides reaalselt eksisteerivad probleemid ja võimendavad neid. Üks probleemidest, millele rõhutatakse on demokraatia kriis või usalduse defitsiit arenenud Lääne riikides, mille tunnuseks on tihti madal osavõtt valimistest või usaldamatus poliitilise eliidi suhtes. Kahtlemata on tegemist meilgi tuttava probleemiga, mida on võimatu eitada. Seega ei ole seda nähtust võimalik osava PR-iga olematuks muuta, kuid antud juhul on probleem selles, et vaenulik kampaania keskendub konfliktile ja mitte lahendusele. Staarkriitikud on staarid sellepärast, et suudavad vaimukalt "ära panna", aga lahenduste pakkujaid on palju vähem.

Kui nüüd vaadata, mida teeb Russia Today, siis loomulikult hoidutakse Putini kritiseerimisest, aga Lääne poliitikute kritiseerimiseks antakse sõna seltskonnale, kus kõrvuti arvestavate lääne opositsionääridega on ka konspiratsiooniteoreetikud, nii et kõrvuti esinedes legitimiseerivad nad üksteist. Kui Oliver Stone saab sõna, et rääkida USA provotseerivast süüst külmas sõjas, siis annab tema kunstnikupositsioon usaldusväärsust veidi hiljem esinevale Roseanne Barrile, kes esitleb juba puhtaid konspiratsiooniteooriaid nii keemiajälgedest taevas ja 9/11 organiseerimisest. Korralik ajakirjandus korrektsete faktidega on seal pandud kõrvuti desinformatsiooniga. Sisuliselt võib öelda, et Russia Today ei olegi niipalju Kremli ülistamise kanal, kuivõrd kanal, mille vaatajamenu taga on juba niigi populaarsete konspiratsiooniteooriate oskuslik võimendamine ja selliselt Lääne valitsuste usaldusväärsuse õõnestamine.

Rahvusrühmade konflikti hoidmine

Kui nüüd tulla Eesti juurde, siis võiks siingi esialgu tunduda, et küsimus piirdub Kremli meedia sooviga tõestada eestlaste natsilembust ja jätkuküsimusena vaieldakse Teise maailmasôja tõlgendamise üle. Kuid väljaspool valesid täis artikleid eksisteerib juba keerulisem eesmärk hoida eesti ja vene rahvusrühmasid konfliktis, kasutades ära osade eestlaste ksenofoobiat ja teatud vene vähemuse frustratsioone. Mitmed eestivene aktivistid on kurtnud, et justnimelt Kremli poliittehnoloogiate ja "propaganda" tôttu ei võeta Eestis kohalike venelaste reaalseid probleeme tõsiselt, vaid kõik pannakse ühte patta "Kremli karvase käega". Seega, kui Eesti huvi on luua rahumeelset elukeskkonda kõigile, siis Kremli huvides on hoida Eesti sisekonflikte hõõgumas vähemalt senikaua, kuni Eesti toetab Ukrainat ja esineb rahvusvahelistes organisatsioonides Kremli-vastaste avaldustega.

Uuem võimalik areng on seotud Kremli ideoloogide väitega, et just nemad on tõeliste euroopalike väärtuste kaitsjad. Nii toetatakse selgelt geivastasust, immigratsiooni piiramist, Euroopa Liidu ühtsuse vastasust jne. Selles valguses tasub väga tähelepanelikult jälgida juunikuus Riias toimuvat üleeuroopalist geiparaadi Europride 2015. Läti ametkonnad on juba tähenduslikult näinud vene taustaga geivastaste liikumiste aktiviseerumist. Siin aga ei jookse sotsiaalse lõhe piirid enam ainult rahvuliku tunnuse alusel.

Kuidas vastata propagandale?

Sellises perspektiivis on Kremli "propagandale" vastamine tõesti keeruline, sest üheaegselt tuleb tegeleda Kremli agendaga ja samal ajal sõna otseses mõttes omaenese ühiskonna südametunnistusega. Nii näiteks ei ole Venemaale suuremat kingitust, kui see, et Euroopa Liit lõheneb immigratsioonipoliitika küsimustes ja pöörab Kremli tegemistelt tähelepanu kõrvale. Ka Eestis me näeme peaaegu skisofreenilist olukorda, kus Kremli jutupunktid ei tule mitte ainult läbi Moskva telekanalite, vaid paradoksaalselt üheaegselt mõnede Keskerakonna ja EKRE poliitikute väljaütlemistest. Seejuures ei ole enamalt jaolt kindlasti tegemist teadliku Kremli kasuks töötamisega. Ajaloost võib meenutada, et külma sõja ajal finantseeris Nõukogude Liit Lääne rahuvõitlejaid, kes enda meelest siiralt võitlesid rahu eest kogu maailmas. 

Kõigest eelnevalt tulenevalt ei saa Eesti vastus iial jääda ainult riiklike deklaratsioonide tasandile. Kindlasti ei saa me tegeleda ka tsenseerimisega, mis ei oleks efektiivne. Näiteks nõukogude ja natsisümboolika keelustamise ettepanekud peavad olema seotud väga konkreetsete kasutamisjuhtumite või vihakõne seadusliku raamistusega, et me ei hakkaks naeruväärsel viisil jooksma sümbolite järel, mida siin ja seal üles pannakse ainult kapo jooksutamiseks. Näiteks kui öösel pannakse mõne maja katusele keelatud lipp või joonistatakse mõne avaliku maja seinale haakrist, siis võib nende mahavõtmine ja kustutamine ainult võimendada antud sümbolite mõju tänases päevas. Igasugune valitsuse poolt teostatav jõuga tsenseerimine riskib täna alati saavutada vastupidist efekti, kuid teisalt ei saa riik pealt vaadata ka seda, kui antud sümbolid on seotud konkreetse vihakõnega, mis kutsub üles avalikku korda rikkuma. Kõige efektiivsem vastus taolisele sümboolikale oleks ju teadagi meie põlglik ükskôiksus. Ja see peab toimima eelkõige kodanike tasandil. 

Diskussioonid kodanikuühiskonnast

Sellest tulenevalt tõuseb taoliste kriiside olukorras otsesuhtluse tähtsus, sest meedia usaldusväärsus pigem kahaneb, isegi kui klikkide arv suureneb. Otsesuhtlus aga omakorda osutab, et ühiskonna tegeliku sidususe eeltingimuseks on see, et diskussioonide raskuspunkt on kodanikuühiskonna kanda. Riigi enda usalduskrediit sõltub väga otseselt sellest, kui palju on ühiskonnas neid valitsusväliseid organisatsioone, kes töötavad konfliktide rahumeelsete lahendamiste suunal. See, et riigi esindajad peavad palju teadlikumad olema oma poliitikate võimalikest tagajärgedest, on elementaarne ka siis, kui soovitakse vastu astuda maskeerunud vaenulikele mõjutusoperatsioonidele. Olulisem on aga aru saada, et kõik, mis meedias tekitab skandaale on alati tegelike probleemide pinnapealne virvendus ja seega on efektiivne propaganda vastutegevus seotud probleemide tegelike põhjuste lahendamisega. Nii näiteks ei ole ERR venekeelsele kanalile antud riigi poolt ühtegi propaganda ülesannet, sest peamiseks eesmärgiks on hoopis eestivenelaste kohaliku elukeskkonna parandamine ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal viisil on eestlaste ksenofoobia mitte tühjalt kohalt sündinud meeleolu, vaid kõige rohkem seotud teatud elanikkonna hirmu ja kindlusetuse tundega. Sellest ei ole samuti võimalik jagu saada paari pressikonverentsi või pressiteatega, vaid eeldab olulisemat muudatust üldises kultuurilises keskkonnas. Kõige aluseks on usk iseendasse ja kõigi Eestis elavate inimeste käsitlemine võrdsetel alustel. Sest just need on kaks õrna kohta, mida Kreml ründab Eestis.