Ilmar Raag: Eesti intellektuaalid teel vasakule?

Kümme aastat tagasi oleks see tundunud solvanguna. Paljudele tundub see praegugi.

Olla Eestis vasakpoolsete maailmavaadetega võiks tunduda seljapööramisena kõigele sellele, mida me oleme ühest vasakpoolse mõtte äärmuslikust arengust tänu Eesti ajaloole õppinud. Ometi toob Eesti nihkumine otsesemasse Lääne-Euroopa kultuurikonteksti paratamatult kaasa vasakpoolse intellektualismi ümberhindamise. Asi ei ole isegi mitte ainult madalamas valuläves näiteks Che Guevara pildiga T-särgi kandmisel, vaid suure osa kaasaegse lääne eliitintellektualismi paratamatus kaasavaras.

Piltlikult öeldes võib vasakpoolse kultuuriintellektualismi tekke eeldused Eestis jagada kaheks. Esimene neist on mehhaaniline kaasanne näiteks kõrgkoolidest. Kui õppida prantsuse kirjandust, siis ei saa mööda näiteks Sartre’ist, kes prantslastele on rohkem angaþeeritud intellektuaali kui filosoof-kirjaniku mudeliks. Kunstiajaloolased peavad tõdema, et meeletu osa kaasaegse kunsti sotsiaalsest laengust on läinud kapitalimaailma institutsioonide rünnakuks.

Kui keegi huvitub sellisest menudistsipliinist nagu semiootika, saab ta vastutasuks kohe Barthes’i või Derrida paljastusi (loe dekonstruktsioone) Lääne ühiskonna tegelike inetute tähenduste kohta.

Filosoofia radadel seiklejad ei pääse kuidagi mööda otseselt vasakpoolse taustaga Frankfurdi koolkonnast (näit. Adorno) ja sealt välja kasvanud Habermasist või talle oponeerivast Lyotard’ist Prantsusmaal. Kui keegi usuks, et psühhoanalüüsi vallas saaks läbi ilma Marksi mõjutusteta, on vastus jälle vale, sest iga psühholoogia üliõpilane peab ikka vähemalt kaks sõna suutma rääkida Lacanist. Väga moodne feminism on oma tuule tiibadesse saanud just kapitalismi patriarhaati rünnates. Taolist rida võiks lõputult jätkata ja kokkuvõtte tugevneb üha — et osaleda Lääne juhtivate sotsiaal- ja humanitaardistsipliinide mõttevahetuses tuleb vähemalt tunnustada nende vasakpoolse loogika põhjendatust. Enamasti lähevad aga noored inimesed veelgi kaugemale ja tõstavad vasakpoolse kriitika lipu kõrgele.

Sellega seostubki teine ehk imagoloogiline põhjus vasakpoolsuse populaarsuseks. Sel puhul ei saa keegi aru, kuipalju 1968. aasta Pariisi või Berkley üliõpilased tegelikust vasakpoolsusest jagasid, ent võimule vastuhakkamises oli seda kirge ja romantikat, mida üks hästikorraldatud bürokraatiaga riik jõudumööda tappa üritas. Paar aastat tagasi küsiti tolleaegselt prantsuse Rahvuskogu esimehelt Philippe Seguin’ilt, kas ta on vasak- või parempoolne? Pariisi poliitik vastas seepeale nupukalt, et ta on Vasakult kaldalt, kuna tõeline eraldusjoon Prantsusmaal on ikka olnud Seine’i jõe vasakul kaldal asuva Sorbonne’i ja paremal kaldal asuva kuningakoja või presidendipalee vahel. Kindlasti ei toimi taoline vastandumine ainult Prantsusmaal, sest niipea, kui mingi riik saavutab stabiilsuse, tema institutsioonid etableeruvad, niipea tekib paratamatu võimu ja vaimu opositsioon.

Eestiski on kasvõi ajakirjanduses tajutav nn. “terve mõistuse” vastandumine Toompeale ja suurematele majandusgruppidele, mis ei väljendu mitte parteilises kuuluvuses vaid lihtsalt “rahva hääles”. Poliitika on oma möödapääsmatus professionaalsuses on muutunud nii tehniliseks, et noored käsitlevad neid üha rohkem abstraktse võimuna ja mitte nende endi poliitilise tahte esindusena. Sama toimib majanduses, kus väevõimuga üritatakse üht või teist tarbimismalli ühiskonnas kehtestada. Noorte inimeste reaktsioon on väga loogiline. Aeg on küps isatapuks. Kui selle nimi on vasakpoolsus — noh olgu siis.

(Loo autor ei pea ennast vasakpoolseks.)