Ilmar Kopso: Ajalugu ei õpeta, kuid ajaloost võib õppida
Valitseb usk, et haridusel peaks olema ees pikk, sirge ja lai tee, kus üllatusi pole vaja oodata. Mõttekurv sel teel on hälve. Sirge ja lai tee võib aga valesse suunda viia. Ja ka õiges suunas niisugune tee uinutab. Kaob ootus, et kurvi taga võib olla midagi uut. Nii kuhtub vajadus mõelda, mis on haridus ja mis temast edaspidi saab. Ja nii kujunebki ühiskonnas suureks probleemiks hoopis see, kas mehed võivad omavahel abielluda ning muu taoline.
Mõtlemisel ei pruugi olla hetke majandusseisuga otseseost. Idealismileek võib rahva hinges tärgata ka ränkraskel ajal. 1930. aasta 12.–26. augustini korraldati Tallinnas suurejooneline kooliuuendusnädal, mis kestis tegelikult kaks nädalat. Osales ligi kaks tuhat õpetajat, tuhatkond külalist, 150 välismaalast. See oli majanduskriisi aasta, aga kooliuuendustahte näide missugune. Palju suudeti enne sõda suure vaesuse kiuste ära teha.
Idealistid versus projektijuhid
Sõjanduse ekspertidele poleks ilmselt probleem ära tõestada, et Eestil ei olnud võimalik Vabadussõda võita, sest Eesti majandusseis oli tollal nõrk ning inimressursid vaenlasega võrreldes väga väikesed. Ometi sõda võideti. Samuti poleks kuigi keeruline tõestada, et tsaaririigi alt vabanenud Eestis ei olnud võimalik koolireformi läbi viia, sest ülesanded olid liiga rängad. Ometi tehti reform ära.
Projektijuhte on meil hariduses palju, kuid idealiste napib. Pika pilguga vaadet on vähe. Võib-olla tuleks paigalloksumise põhjusi siit otsida? Rahast rohkem on haridusellu vaja liidrit, kes ärataks inimesed talveunest.
Rahvusvahelised suhted viivad mõtet edasi. Enne sõda seda teadvustati. 1935. aastal kirjutasid Eesti ja Soome õpetajate liit alla püsivale koostöölepingule. Ajakiri Kooliuuenduslane hakkas ilmuma eesti ja soome keeles. Peeti ühiseid hariduskongresse. On lausa loomuvastane, et meil ei ole praegu soomlastega nii tihedat koostööd.
Õpetajate vaikne nurin
Õpetajate organisatsioonides on toimunud suur tagasiminek. Eesti-aegse õpetajate liidu juhid ütlesid ennast kiites, et suuresti õpetajate liidu visa töö tulemusena kujunesid haridusseadused just niisugusteks, nagu õpetajad tahtsid. Praegu õpetajate selget häält ei kuule. Riigieksamiteks ja tasemetöödeks drillimist ei peeta õigeks, kuid konstruktiivset protesti pole.
Õpetajate organisatsioonidele ei julgegi eriti loota, sest laia kandepinna asemel on neil igas maakonnas vaid mõned liikmed. Sellised üleriigilised struktuurid ei asenda sõjaeelseid kohapealseid seltse.
Enne sõda teati täpselt, et tahetakse minna tuupimiskoolilt üle nn töökoolile, kus kasutatakse aktiivseid õppemeetodeid. Johannes Käis kirjutas 1939. aastal ajakirjas Eesti Kool: „Eesti koolis on piir uue ja vana kooli vahel selge.” Täna selget piiri ei näe. Nõukogude kool on ikka veel lahti rääkimata. Näiteks koolijuhi oleme Nõukogude ajast kaasa tassinud. Meie praegune koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei taha.
Kus on targad konservatiivid?
Vaja on häid konservatiive, kes arendavad oma suunda. Juba Käisile öeldi omal ajal, et tema metoodika arendab joonistamistõbe. Käis leidis nimelt, et õpilane peab alati midagi tegema ka, mitte ainult lugema ja kirjutama. Kõige lihtsam tegemine on aga joonistamine ja nii pandi lapsed enamikus tundides joonistama.
Tubli konservatiiv Jakob Westholm olevat öelnud (Jaan Krossi vahendusel): „... iga eestlase siht /- - -/ peab olema surematus /- - -/ tänu loovatele tegudele.” Mida samaväärset tänane koolikonservatiiv ütleb?
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
