Iivi Kallaste: Omastehooldajad on mõistetud vaesusesse ja alandusse

 (89)

Iivi Kallaste: Omastehooldajad on mõistetud vaesusesse ja alandusse
Erakogu

Heal juhul saavad puudega pereliikme hooldajad omavalitsuselt abi üliväikese hooldajatoetuse näol. Näiteks 7,67€ kuus.

Viimase üheksa aastaga on puuetega inimeste arv kasvanud 38% võrra. Kas tõesti antakse inimestele puudeid liiga kergekäeliselt, nagu on väitnud mõned valitsuse liikmed?

Või on hoopis varakapitalistlikus ühiskonnas ellujäämise eest võitlemine inimesi sedavõrd räsinud, et kümme-kakskümmend aastat ennastsalgavat tööd, nii tööl kui ka kodus, on põhjustanud pöördumatud tervisekahjustused? Üks selliseid ennastsalgavaid sihtgruppe on puudega inimeste hooldajad. Oma kallist lähedast hooldama jäädes tuleb tihtipeale loobuda oma tööst, elamisväärsest sissetulekust ja seeläbi ka tervisest ning eneseteostusest.

Puuetega inimesed on just kui erilise hoole all?

Järjest enam on räägitud puudega inimeste olemasolust, nende vajadustest ja oh imet, ka sellest, et puudega inimestel võiks olla võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks ning tööl käimiseks. Need head mõtted on paraku tihti vaid mõteteks jäänudki.

Põhiseadusest võime lugeda – „(...) puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all“. Mis see võiks küll tähendada? Imelik on see, et üldjuhul ei koge seda ei puudega inimesed ise, ega märka „erilist hoolt“ ka nende lähedased.

Seotud lood:

Pered, kel on hooldada raske või sügava puudega pereliige, ehk omastehooldajad, kes iga viimse kui minuti oma ajast hooldatavale pühendavad, saavad heal juhul omavalitsuselt abi üliväikese hooldajatoetuse näol. Toetuse maksjate sõnul pole hooldajatoetus töötasu hooldajale, vaid raha, millega saab hüvitada hooldusega seoses tehtud kulutusi. Hooldajatoetuse suurused kehtestab iga omavalitsus aga ise.

Loe veel

Ühe väikese linna kodulehelt võime lugeda paljutõotavat algust:
"Puuetega inimeste toetuste osas toimus suurem reform 2005. aastal, mil riik andis puudega inimeste hooldajatoetuste kohustuse üle omavalitsustele. X linn muutis 2007. aastal põhjalikult hooldajatoetuste maksmise tingimusi, muutes need igati paindlikumaks ja puudega inimesi vajadusi arvestavamaks."

Järgnev pole nali, aga toetuste määrad on tõesti sellised:
hooldajatoetus raske puudega isiku hooldajale - 7,67 € kuus
hooldajatoetus sügava puudega isiku hooldajale - 15,34 € kuus

Milliseid kulutusi katta seitsme euroga kuus?

Milliseid kulutusi sellistest väikestest summadest hüvitada saab või millest elab hooldaja, kes sügava puudega inimest hommikust õhtuni ja teinekord ka õhtust hommikuni hooldab? Seda pole õieti kellegi käest küsida, sest siis tuleb võimuesindajail meelde põhiseaduse § 27, mille kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Eesti Vabariigis on asjad korraldatud nii, et perekondlikest kohustustest tulenevalt peab omastehooldaja elatuma oma sügava puudega lapse või abikaasa töövõimetuspensionist – olema ise puudega inimese ülalpeetav, kuigi võiks olla maksumaksja või saada riigi poolt väärtustatud seeläbi, et pakub hooldusteenust oma lähedasele, mille eest makstakse talle äraelamist võimaldavat töötasu.

Põhiseadus §28 sätestab: "Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral" ning annab kodanikule võimaluse, juhul kui tema sissetulek on alla Eestis kehtivat toimetulekupiiri, taotleda toimetulekutoetust (76,70€).

Seega on omastehooldaja, kes teeb ööpäevaringselt nii füüsiliselt kui psüühiliselt ülirasket tööd, mõistetud kestvasse vaesusesse ja alandusse. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kui inimene peab igal kuul aastast aastasse käima omavalitsuses tõendamas ja tšekke esitamas, et saada elamiseks minimaalsedki eurod?

Samal ajal ei tohi taotleja (nt sügava puudega inimese hooldaja) esitada kulusid, mida pole võimalik arvestada toimetulekutoetuse saamisel, nagu ravimid, telefonikõned, kulutused autole, korteri laen, internet. Selle peale tekib ainult üks küsimus. Kas nende meelest, kel voli sotsiaalküsimustes otsuseid vastu võtta, on parim lahendus puudega inimeste perede väljasuretamine?

Kas põhiseadus kohustab eneseohverdamist või on ka omastehooldajatel õigus tervisele?

Meil on kena põhiseadus, mis räägib erilisest hoolest puuetega inimeste suhtes ja perekonna vastutusest abivajavate pereliikmete eest. On need põhimõtted omavahel vastuolus? Arvan, et mitte. Eks ole seadused ikka inimeste elu kergendamiseks, nende täitmine aga tõlgendamise küsimus.

Kindlasti ei ole põhiseaduse mõtteks, et osad ühiskonnaliikmed peaksid ennast ohverdama ja oma elust loobuma, mida ööpäevaringne hooldamine sisuliselt tähendab. Sageli ei saa hooldatavat hetkekski üksi jätta, järelvalvet ja hoolt tuleb tagada ka une arvelt. Tööseadusandlus sätestab, et üle 8 tunni päevas töötada ei tohi. Miks ei laiene see siis omastehooldajaile?

Esimesed ohvrid on juba olemas - emad, kes on kaotanud suure koormuse tõttu töövõime. Või kannatavad puudega lapse peres kasvavad teised lapsed, kelle jaoks pereemal enam aega ega jõudu ei jätku.

Suvel võiks Eesti taasiseseisvumise 21. aastat tähistada sellega, et meie oma riik on jõudnud täisvastutuse ikka ja meie valitud võimuesindajad hakkavad võtma põhiseadusega pandud kohustusi oma rahva eest täie tõsidusega. Asuvad hoolima oma kodanikest, püüdes tagada puudega inimestele nende vajadustele vastava abi ning võimaldavad nende hooldajail elada täisväärtuslikku ja nende põhiõigusi mitte piiravat elu.

Loo autor on Eesti Patsientide Esindusühingu nõustaja ja juhtumikorraldaja.

Hea lugeja, kui tunned, et see lugu sind puudutab ja tahad sel teemal sõna võtta, saada oma kiri arvamus@delfi.ee.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare