Igor Kotjuh: Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?

 (23)
Igor Kotjuh: Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

TEDxTallinn konverentsil kõnelenud tõlkija ja kirjastaja Igor Kotjuh leidis, et keel pole hälve, vaid väärtus.

Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus? Eesti kultuurile see ei sobi see keele pärast, Vene kirjandusele ja kultuurile selle pärast, et tegu on kohaliku Eesti asjaga. Eesti venekeelne kirjandus on just selline nähtus, mis on piiri peal.

See niinimetatud neutraalne ala kahe kultuuri vahel on unikaalne, omaette väärtus. Kellele see „piiri peal“ kuulub? Nii nagu mainitud luuletuses, on üks võimalus vene liin, teine setu liin, kolmas aga tähendab kuulumist korraga mõlemasse.

Kuidas saab kirjandus kuuluda korraga ühele ja teisele kultuurile? Mõelgem näiteks moemaailmale. On naisteriided, mis rõhutavad naiselikkust. On ka teine poolus – meeste riided ehk riided, mis lõhutavad mehelikkust. Aga nende kategooriate kõrval on veel üks kategooria – riided rubriigist unisex ehk riided, mis sobivad nii naistele kui ka meestele.

Riiete puhul on tegu sooülese liiniga, Eesti venekeelne kirjandus on aga rahvusülene. Seda ajavad Eestis eelkõige noorema põlvkonna loojad. Ja seda ehk seetõttu, et need inimesed olid noored siis, kui oli noor Eesti vabariik.

Kui vaadata kirjandusteaduste haru, mis tegeleb võrdleva kirjandusega, siis selgub, et rahvusülene kirjandus on viimase kümne aasta teema, omamoodi on tegu moeröögatusega. Kuidas seda on vastu võetud?

Riigi poolt vaadatuna - 1991. aastal sai Eesti iseseisvaks. 1994. aastal tekkis kõige mainekam kirjandusauhind – kultuurkapitali aastapreemia. 2001. aastal hakati seda määrama ka venekeelsetele autoritele. Me näeme siin positiivset dünaamikat.

Kirjanike poolt vaadatuna – 1991. aastal sai Eesti iseseisvaks. Siin elavad venekeelsed kirjanikud ja 1996. aastal esines üks neist esmakordselt kultuuriperioodikas väitega, et Eesti venelased on tegelikult eestivenelased. 1999. aastal esines sarnaste mõtetega üks teine tõlketeadlane, kes muuhulgas soovitas vene keeles kirjutavatele kirjanikele kirjutada Eesti asjadest vene keeles. Jällegi – positiivne dünaamika.

Milline on olukord täna? Hea. Selle kõrval, et kultuurkapital annab auhinna venekeelsele autorile, tõlgitakse Eesti kirjandust vene keelde, ülikoolides peetakse loenguid, huvi on tugev. Ka kirjanike poolt on seis hea – ilmub mitu venekeelset kirjandusajakirja. Sellel aastal avati Eesti vene kirjanduse portaal.

Samas on ka kitsaskohti. Eesti riigi poole pealt – minnes raamatupoodi või raamatukokku ja otsides mõnd Eesti venekeelset kirjanikku, leiame need teosed tihti väliskirjanduse osakonnast

Kirjanike poolt vaadatuna – nende vahel puudub ühtne idee. On saarekesed, kus töötavad entusiastid, aga saarekesed ei lävi omavahel, nad ei moodusta süsteemi.

Kui räägime Eesti riigist ja kultuurist, siis on ilmne, et teistsuguste tekstide avaldamine ja neisse positiivselt suhtumine avardab oluliselt meie kirjanduse pilti. Eesti venekeelsetel kirjanikel on vaja tunda, et nad on vajalikud, et nad konkureerivad võrdsetes tingimustes oma eestikeelsete kolleegidega.

Ma leian, et keel pole hälve, vaid väärtus. Kirjandus pole vaid keel, ta on keel ka, aga ta on tekstid, kirjanikud, süsteem, fondid, raamatupoed, kriitikud, toimetajad, autorid, lugejad… Seega - loeme Eesti venekeelset kirjandust! Jagame muljeid! Siis saame öelda, et ta on ka meie oma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare