Igavene jama selle revolutsiooniga

 (5)
Ülepea ütlen ma: mäss ja revolutsioon on praegu nagu see vanajumal ise — temal on mitu olemist — treik, poigoteerimine, konviskeerimine ja kottiajamine.
Ning mina arvan, et ega see sellega jää, küllap tuleb veel midagi, tuleb ilmtingimata.

A.H. Tammsaare “Tõde ja õigus” III

Kui Marx ütles, et filosoofid on seni ainult maailma seletanud selmet seda muuta, siis me lisaksime, et seletuste muutmine muudab maailma.

Revolutsioon kui tühi tähistaja
Modernismi ajastu on tuntud ühiskonna radikaalsete muudatuste poolest, millele on antud revolutsiooni nimi. Mida kõike siin ei ole: Engels nimetas esimeseks kapitalistlikuks revolutsiooniks reformatsiooni, sellele järgnes Madalmaade vabadussõda, siis Inglise revolutsioon ja „kuulsusrikas“ Inglise revolutsioon, Suur Prantsuse revolutsioon, juulirevolutsioon 1830, 1848 aasta revolutsioonid, Ameerika revolutsioon, mis oli tegelikult iseseisvussõda, tööstusrevolutsioon, Mehhiko revolutsioon, kolm Vene revolutsiooni, nende hulgas üks Suur ja Sotsialistlik.

Siis tuleb Ungari revolutsioon, natsi-revolutsioon , Hiina revolutsioon, teaduslik-tehniline revolutsioon, mänedžeride revolutsioon , seksuaalevolutsioon, Kuuba revolutsioon, šahhi valge revolutsioon ja Homeini pärsia revolutsioon Iraanis, kultuurirevolutsioon Hiinas, 1968 aasta üliõpilasrevolutsioon, infotehnoloogiline revolutsioon, geneetiline revolutsioon, sametrevolutsioon Tšehhoslovakkias, rooside revolutsioon Gruusias, oranž revolutsioon Ukrainas ja last but not least laulev revolutsioon Eestis. Ja siis veel üks meie laulev, nagu viimati Tammsaare pargis Ilvesele mõeldes. Lisaks kestab Ungaris valge revolutsioon praeguse ülbe peaministri vastu.

Mõiste on kaotanud tähenduse
Popkultuur ja meelelahutus on aga täis igasuguseid revolutsioone ja jälle uusi revolutsioone alates Nintendo ja karaoke revolutsioonist ning lõpetades revolutsiooniga koertele: Revolution for Dogs.

Tuntud muusikaajakiri kannab pealkirja “RevVolution”, “The Revolution” oli Prince´i ansambel, “Of a Revolution” on siiani tegutsev bänd, YFridey, Slaughteri ja Jean-Michel Jarre albumid kandsid pealkirja “Revolution”, üks Jars of Clay ja mittu biitlite lugu on tiitliga “Revolution”. Pink Floyd on samuti korduvalt revolutsioonist rääkinud. “Matrix Revolutsioon” on viimane Matrixi triloogia osa, Revolution Vodka bars on tuntud baarikett, revolutsioon on kaardimäng, tarkvara arendamise keskkond jne.

Kaur Kender tegi kunagi portaali osta.ee, kus kasutas miljonite lemmiku, terroristi ja revolutsionääri Che Guevara pilti (Guevara on üldse karmilt üle ekspluateeritud, seda eriti Lääne-Euroopa noorte vasakpoolsete poolt. Tagatipuks hakkas Tartu õlletehas tootma kesvamärjukest „Cuba“ ning reklaamib seda totrat punast pudelit samuti revolutsiooniga vehkides — umbes, et revolutsioon on õlu. Muuseas, ka õlle hinda tõstvaid valitsusi on ähvardatud kukkumisega, mis on lihtsalt üks revolutsiooni vorme. Ja Eesti NSV malevapäevadest jutustab meile Kilmi film „Sigade revolutsioon“.
Jätkata võiks lehekülgede kaupa.

Pole parata, aga pärast sellist loetelu tekkib küsimus revolutsiooni mõiste adekvaatsuses kõigi nende nähtuste kohta. Revolutsiooni mõiste on nii ülekoormat, et ta on tühjenenud oma konkreetsest tähendusest. Sotsiaalse terminina on revolutsioon devalveerunud, kaotades oma elava ja võitleva maine. Nüüdismaailmas on revolutsioonist saanud süsteemi enese mehhanism.

Revolutsioon kui tühjuse plahvatus
Muidugi tuleks revolutsioonid tüpologiseerida. Praktiline on eristada poliitilisi ja igapäevaelu revolutsioone, nagu seda soovitab Eestit hiljuti külastanud maailmanimega filosoof Agnes Heller. “Igapäeva elu on ematsipatsioon ja poliitiline revolutsioon on vabanemine,” ütleb Heller .Ematsipatsioon on aga isiklik asi, seda ei saa teha ühiskond või revolutsioon sinu eest.
Prantsuse filosoof Jean Baudrillard on öelnud, et kõik jätkavad lineaarse revolutsiooni mängimist ehkki ta on juba keeranud ümber iseenda, et sünnitada oma teisendusi. Lenini järgi on revolutsiooniline situatsioon siis, kui kõrgemad klassid ei saa ja madalamad ei taha elada vanaviisi. Vene filosoof Nikolai Berdjajevi järgi on revolutsiooniline aga olukord, kus loovus muutub võimatuks.

Loe veel

Robert Gurr ütleb, et revolutsioonid toimuvad seal, kus ühiskond ei suuda paindlikult reageerida objektiivsetele muudatustele, kus lõpeb adaptsiooniprotsess. Ent sellisel juhul ei tohiks kuidagi revolutsiooniks nimetada XX sajandi lõpu sotsiaalseid muutusi Ida-Euroopas, sest neid iseloomustas just paindlikkus. No eks selle jaoks on leiutatud jälle järelrevolutsiooni nimi.

Dünaamika hälve
Uusaja Euroopa revolutsioone ühiseks nimetajaks võiks olla see, et nad on valulise moderniseerumisprotsessi väljendused ja saavad toimuda vaid nõrgenenud riigivõimu tingimustes. Postmodernses olukorras pole enam selliseid struktuure, mida on vaja revolutsiooniga murda ja pole ka üht ja ainuõigemat eesmärki, mille pärast seda teha.

Revolutsioon oli ju ikka modernismi töövahend: revolutsiooni arvele sai kirjutada kõik moderniseerumise raskused ja vastuolud. Kas kurikuulus permanentne ehk pidev revolutsioon ei ole muud kui modernismi haigus, vigasus, dünaamika hälve?

Me võimegi revolutsiooniks nimetada läbi kriisi kulgevat radikaalset moderniseerumisprotsessi.

Revolutsiooniline neuroos
Wikipedia järgi on revolutsioon kvalitatiivne muudatus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele. Siin tuleb muidugi küsimus, et mis siis on kvaliteet ja kas revolutsioon ikka alati annab parema kvaliteedi.

Kas ei kaasne revolutsiooniga ka vaimsete jõudude langus ja barbaarsete instinktide stiihia? “Suure Prantsuse revolutsiooniga ärkas taas paaniline hirm, mis loeti pärast Voltaire´i ja Diderot´ ajastut olevat igavest maet sajandite pimedusse” kirjutavad Cabanes ja Nasse oma “Revolutsioonilises neuroosis”.

Paaniline hirm toob aga enesega kaasa sadistliku meelsõgeduse ja omamoodi deemonliku revolutsioonilise müstika tõusu. Cabanet ja Nesse kirjutavad, et pole olnud aega, mis oleks olnud vastuvõtlikum igasugusele okultismile kui Prantsuse revolutsiooni aeg.

Purunematu võimu maagia
Vene filosoof Nikolai Losski ütleb, et revolutsioon on suurim õnnetus rahva elus. Revolutsioon on konservatiivide meelest olnud ikka allapoole langemine ja radikaalide/sotsialistide meelest tõus, seega on revolutsiooni mõiste vaatamata mütoloogilisusele olnud ikka triiviv tähistaja. Revolutsioon tahab alati purustada võimu püha hüpnoosi, kuid satub ise teise hüpnoosi alla.

Nikolai Berdjajevi järgi eksisteerib purunematu võimu maagia, mis lihtsalt liigub ühest seisusest teise. Berdjajevi sarnaneb sarnaneb itaalia filosoofi Julius Evola tuntud käsitlusega, mille järgi võim liigubki läbi ajaloo kõrgemast seisustest madalamateni ehk siis vaimulikelt aristokraatiale, edasi kodanlusele, siis proletariaadile ja lõpuks paariatele, kelle kätte ta nüüdisilmas olevatki läinud

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare