Kõige huvipakkuvamad sündmused seoses “M:I-2ga” ei toimunud kinosaalis, vaid ukse taga. Laupäevased seansid oli välja müüdud ning väidetavalt olnud tegemist ühe edukama avanädalavahetusega soome filmilevifirma MPDE ajaloos. Kas asjaolul, et filmi sisu oleks võinud välja mõelda ka koomas viibiv inimene, on üldse mingisugust tähtsust?

Kinoomaniku poolt vaadatuna oli tegemist tõelise hat-trikiga, kui hokitermineid kasutada. Vahetult enne suve ühe oodatuima filmi esilinastust oli ootamatult välja vahetatud enamik saali istmeid. Kinokassast pahaaimamatult pileti küsinud tulevane vaataja pidi enne, kui ta arugi sai, hüvastijätuks lehvitama ühele koidulale. Et kinno ei tulnud ta üksinda, vaid koos tüdruksõbraga, siis tõenäoliselt kahele. Pileti hind oli üle öö kasvanud kahe kolmandiku võrra. Enamik külastajaid nõustus vastu vaidlemata selle raha eest aegluubis lendavaid tuvisid vaatama.

Pool aastat enne multiplekside valmimist üritab MPDE korjata turult nii palju raha kui vaatajad vähegi tuua jaksavad. Ja edasi? Väidetavalt tasub ÜKS multipleks end ära kui aastane kinokülastuste arv Eestis kahekordistub. Kui kinoomanik laseb saali panna mujal täiesti tavalised istmed, siis võib ta selle eest küsida ka Saksamaa keskmise hinna. Kinokülastuste arvu see aga kindlasti ei kasvata, isegi kui filmis peaks mängima kaks Tom Cruise´i.

Kriitikute ja luuletajateni on suhteliselt hilja jõudnud teadmine, et film on toode, mille reklaamile kulutatakse kolmandik eelarvest. Head ja originaalset kino tehakse maailmas edasi, kuid Pimedate Ööde Filmifestivalile kord aastas jõuab sellest tühine osa. Uus Jaapani film, prantsuse noor kino, Kasahstani ja Iraani filmid pakuvad uusi nägemisviise mitte vähem põnevalt kui Hollywood. Lai publik suhtub kõigesse uude enamasti umbusklikult. Peale endiste eesti filmitegijate farsilikku vastasseisu on ka Kinomaja esialgu filmide näitamise lõpetanud. Eesti levifirma toob Jim Jarmuschi, Lars von Trieri ja Peter Greenaway uued filmid välja küll Lätis ja Leedus, Eestis puudub selleks hetkel koht.

Kuigi “M:i-2” võib olla õnnetult hõre nagu “Godzilla” paar aastat tagasi, ei mõjuta elitaristlik moraalilugemine vaadatavust kuigivõrd. Massiivse kampaaniaga on Tom Cruise oma missiooni täitnud. Iga film, ka Greenaway või Iosseliani on kaubanduslik artikkel, kuid mitte iga kaup pole kunst. Sama kehtib ju lõppeks ka luuleraamatute kohta. Ent millegipärast peetakse just filmi selleks viiruseks, mis vallandab organismis pöördumatud protsessid, õõnestab rahvust ja populariseerib vaimupimedust. Vaadake häid filme, ja te paranete!