Idüll petlike proportsioonidega linnakeses
Anu Aaremäe vuras külla Haapsalus elavale lastekirjanikule Aaidi Vallikule, endisele punkarile nimega ATS.
Nii lähenen segaste ootustega kirjanik Aidi Valliku majale, keda minevikus tundsin Atsi nime all (Atsina debüteeris ta ka 1988. aasta luulekassetis koos Trubetsky, Liisi Ojamaa, Karl Martin Sinijärve ja Ringo Ringveega) ja tõden, et kõik on muutunud, ent samas endiseks jäänud. See, mis oli toona oluline, pole täiskasvanuks saamise käigus sugugi kaduma läinud. Pigem on toonasest süsteemist hoopis uus ja keerukam süsteem välja kasvanud ja pseudonüümist Ats on ta koos sellega lihtsalt välja kasvanud.
Haapsalu sisekosmos
Olles õige tänavaotsa kätte leidnud, avastan imestusega et liigun soovitud aadressi suunas uskumatu kiirusega, sellel on ainult üks seletus — Haapsalus on tõesti väiksed majad. Erakordselt tihedalt pikitud nukumajad. Tänavalt vaadates tundub, et sellisesse majakesse ei saa küll inimene elama mahtuda, see näib justkui Kääbikute või Pöialpoiste tarvis ehitatud linnakesena.
Aidi ja Oti (Aidi mees Ott Vallik, ehk koomiksikunstnik Moritz) petlikult pisike majake on teise pisikese majakese taha nutikalt ära peidetud. Ott räägib pärast, et enne oli tänava pool veel üks suur kastan ees ja siis ei paistnud nende maja üldse välja. Tegelikult ei paista see praegu ka eriti, või vähemalt mitte möödujale, kes ei tea spetsiaalselt maja tagant maja otsima hakata. Seal linnas näibki nii, et kõik proportsioonid on kuidagi salapäraselt nihkes: majad, mis paistavad väikesed, pole tegeleikult nii väikesed midagi, nad justkui kasvavad sisse astudes, iga sammuga suuremaks. Ja maja tagant ilmneb teine maja ja ukse taga on veel üks uks jne.
Lisaks peidavad need petlikult pisikesed majakesed üleelusuuruses elukaid, lõputuid sisehoove ja sisekosmosi. Näib, et siinkohal tegelikult pole tegu sugugi nii paduigava väikelinnaidülliga, kui läbisõitjale, kes ainult fasssaade näeb, tunduda võib.
See on veider mitmekihiline muinasjutulinn ja see, et selles linnas augustiöödel salapärast valget daami kohatakse ei tundu enam sugugi nii utoopiliselt uskumatuna. Kõikuvate proportsioonidega linnakeses on kõik võimalik!
Koerad ja kassid
Seisan lolli näoga värava taga ja mõtlen, et see peaks vist see väike kollane maja olema, oleks et tal koera ei oleks, kui juba Herman mind hirmsa sõjakisaga vastu võtab. Herman on koer, üleelusuuruses koer. See suur must elukas ainult haugub, ta ei hammusta. Kuigi minusugusel koerafoobil on seda mõtet algul päris keeruline omaks võtta.
Tavaliselt lähen teisele poole teed, kui koera näen. Kui juba koer, siis selline — must on õige koera värv, samamoodi nagu punane on õige botiku või väikeauto värv ja lapiline on õige lehma värv. Ja suur peab koer olema!
Aidi soovitab Hermanil maha rahuneda ja sealt edasi läheb kõik täpselt nii, nagu oleksime viimati kohtunud üleeile. Suundume nende suvisesse elutuppa. Elutuba on tegelikult üliilus sisehoov, mis kõigi loogiliste kriteeriumide järgi peaks mõjuma väikekodanlikkuse musternäitena, aga Aidi juures pole loogikale kunagi erilist sõnaõigust antud, nii ka seekord.
Seltskonnale sekundeerib veel üleelusuuruses kass, kes näeb välja nagu vanaema vana pikakarvaline pulstunud vaip. “See on tõeline sõjard-kass,” räägib Aidi: “Nüüd ta on vanaks ja rahulikuks muutunud, nooremana hüppas ta näiteks kõigile ümbruskonna koertele hambad ees, teise korruse aknast pähe. Kõik koerad põgenesid, kui kassi nägid.”
Lillendus, põhihobi
Lebotame “eutoas”, õhtupäikese leebete kiirte all ja rüüpame roosat veini ning tunneme ennast pagana hästi. Taustaks naabri muruniiduki sugestiivne hääl. Pöörsed lillepeenrad ümbritsevad meid igast kaarest. Lillendus on Aidi uus kirg. Ta räägib oma igapäevasest rutiinist, et ärakab tavaliselt hommikuti enne kukke ja koitu ning suundub esmalt kohvikruus peos lilleaeda. Nii ta neid “kapsaid” putitab seal tundi-paar, kohvikruus permanentselt vasemas käes. Siis suundub tuppa kirjatööd tegema, et sealt paari tunni pärst taas oma suurimate sõprade manu naasta.
Aidi räägib, et ei teadnud ta lillendusest ega iluaianduset enne oma majja kolimist suurt miskit, aga ei saa ju lasta suvisel elutoal jube välja näha… nii ongi viie aasta tagusest pragmaatilisest vajadusest tänaseks suur kirg saanud. Kogu lillekasvatus käib vanal-heal eks elu ise õpetab meetodil. “Vaatad pakendi pealt, et täitsa ilus lill, ostad ära, siis hakkad internetist vaatama, mis temaga teha tuleb, mida ta üldse tahab ja siis vaatad kas läheb kasvama… mõni läheb, mõni mitte…,” seletab Aidi oma lillekasvatuse põhialuseid.
Eksemplare, mis Aidi elutervelt pohuistliku hoole ja armastuse juures on ellu jäänud on tänseks päevaks pisut alla tuhande. See on mõnes mõttes looduslik valik, kuigi oma sõnul putitab ta neid kuis jaksab.
Raamatute suur edu
“Sa kirjutad filmistsenaariumi? See on siis Anni kolmas osa?” uurin Aidilt tema loomingulise tegevuse kohta.“Jah, aga film ja raamat pole identsed. Ütleme nii, et film on fataalse lõpuga, raamat mitte. Film peabki hästi konkreetne olema, konkreetse lõpuga. Aga raamatus on vaja, et tegelane ellu jääks, miudu ei saa seda ju edasi kirjutada. Ideaalne plaan on see, et need tuleksid ühel ajal välja, aga oleksid erinevate lõppudega. No filmisstsenaarium on mul tegelikult põhimõtteliselt valmis, augustis vaatan tõenäoliselt veel korra üle. Vahepeal sai sellega järjest liiga intensiivselt tegeldud ja siis otsustasin, et enne augusti ei tee ma seda isegi mitte lahti. Et mitte ise liiga sisse minna ja kokku joosta. Igatahes on asi nii kaugel, et praeguste plaanide järgi peaksid sügisel võtted algama. Tegelikult on ka Anni neljas osa enam-vähem trükivalmis,” räägib Aidi.
Pikka aega õpetajana töötanud Aidi kirjutas esimese Anni raamatu justkui õpilaste poolse tellimustööna. Nimelt lasi ta oma õpilastel, kes vingusid, et kohustuslik kirjandus on nõme, ette lugeda kriteeriumid, mis peaksid olema raamatus, mida nad lugeda viitsiksid: piisavat seksi, äkšenit, tundeid, vägivalda…. selline konstrueerimine kõlab küll natuke libeda teena, aga parimal juhul lähebki nii, et libedal teel libisetakse kiirelt ja kergelt edasi, mitte ei libastuta.
Anni raamatute nii suur edu olla ka Aidile endale mõningase üllatusena tulnud: “vaata, Ann on tegelikult selline hästi keskmine karakter, kellega pea kõik ennast samastada saavad…”. Ta ei oska või ei taha ka ise muud edu valemit välja tuua. Selline tellimuse peale kirjutamine oli tema puhul pigem eksperiment, kui kindla peale minek.
Veidike reaalaega
“Nüüdeks on Aidi koolisüsteemist üle ja välja saanud. Kasvatab lilli ja kirjutab raamatuid, mitte totraid aruandeid. Algul, kui ta sealt ära tuli, siis muudki kirjutas ajakirjanduses haridussüsteemi kööbakusest,” räägib Ott ja pöördudes otse Aidi poole lisab: “Ära sinna enam küll tagasi mine.” –“„Ei lähe, küll oma laps ikka kuidagi koolitatud saab,” arvab Aidi ise marurahulikult ja tõdeb, et neid, kellele tema haridussüsteemi pihta käivad artiklid närvidele käsisid oli meie ühiskonnas, piisavalt kõrge seljatoega toolidel istujate seas ehk ikka ikka piisavalt.
Nagu veinilauas ikka juhtub, jõuab jutt, mis juba otsapidi ajakirjanduseni on jõudnud migil hetkel päevapoliitikasse välja. “See teie Pronksmees, maha seda küll ei tohiks võtta, sellest tekkiks veel rohkem mõtetut jama. Venelastel võiks ju ka mingi oma puuslik olla, nii öelda vanaisa haud, kuhu lilli viia. Asi on lihtsalt selles, et inimesed vajavad puuslikke. Sinna tuleks seletav tekst juurde panna, mis see tegelikult on ja kes sinna maetud on, näiteks kuuldavasti need kaks marodööri. Ja täpselt samas kaliibris saksa vormis sõdur vastu, tegelikult pole seal mingisugust vahet. Infotahvlid juurde, et kuidas ikka vend venna vastu ja erinevas vormis sõdisid. Enamik neist lilleviijatest praegu ju üldse ei tea, kellele nad tegelikult lilli viivad… ja sel juhul ilmselt ei tahaks ka paljud neist sinna mingeid nelke viia,“räägib ta ühe hooga.
“Tegelikult Eestis ei ole ühtegi adekvaatset- neutraalset sõda ja vahetult sõjajärgset aega käsitlevat raamatut. Midagi sellist, nagu “Naine Berliinist”, see oli õudsalt hea raamat.”
Sealt edasi areneb jutt läbi ajaloo hoopis isiklikumatele teemadele. Ja selleni, et selline raamat võiks meil vabalt olemas olla. Tõenoliselt isegi mitmeid. Leidsin vanaisa päeviku, kes oli kolme erineva valitsuse ajal õpetaja. Päevikus kirjutas ta kõigest: koolist, ühiskonnast, olustikust… midagi väga iskilikku seal praktiliselt ei olnud.
“Kas sul pole tulnud mõtet seda raamatuna välja anda? See oleks ju täpselt see…” uurin seepeale. “Muidugi on. Aga sellega on see aga, et juba esimesel leheküljel lõikas vanaisa selle võimaluse justkui ära, olles kirja pannud, et see ei ole avaldamiseks, vaid ainult lähedastele lugemiseks. Põhjus oli ilmselt ajas, mil ta selle kirjutas, mingit muud põhjust ma seal ei näe, aga luba küsida ka enam ei saa,” räägib ta sellest, miks tõenäoliselt kogu ühiskonnale vajalik teos senimaani tema kapipõhjas tolmu kogub.
Millega visatakse?
Naaberaiast visatakse meid mingi asjaga. “Siin käibki nii, aegajalt loobivad nad meid üle aia näiteks suurepäraste kuivatatud kaladega. Või redistega. Või suitsukalaga. Üleeile alles sõin neli üle aia tulnud kala üksi ära, räägib Aidi. „Jah, me saame naabritega hästi läbi, kuna nad loobivad meid ainult heade asjadega,” heidab ta valgust väikelinnaelule ja kohalikule kombestikule, mis peatänavale ei paista.
Kohaliku kombe kohaselt lahkun pool minutit peale viimast hetke taksoga, mis minema kiirustavale Tallinna bussile elegantselt ette pöörab ning sellel tee tõkestab. Proportsiooni nihetega Haapsalus on ju kilomeeter pikk maa, vastupidiselt Tallinnale.
