Kas õpilasi arendab eliitkool või areneb eliitkool tänu õpilastele? Lisaks paljudele muudele küsimustele on arusaamatu, kuidas saab ühte tabelisse reastada koolid, kuhu võetakse eelvalikuta vastu kõik lapsed, ning koolid, kuhu võetakse vaid viielised.

Rumaluse ja harimatuse epideemia
Koolikorralduse ja hariduse võti ei ole koolide paiknemine ja vastuvõtutingimused, vaid ennekõike õpetajad. Epideemia, mis levib inimese loomupärasest laiskusest ja lodevusest tulenevalt, on rumalus, asjatundmatus ning harimatus. Õpetamine nõuab mitte ainult korda ja käsusüsteeme, vaid eelkõige nutikust, teadmisi ja kutsumust.

Õpetaja on Õpetaja ennekõike siis, kui ta saab toimida loovalt ja iseseisvalt. Kui tema õpilastelt ei nõuta pikamaajooksu treeningprotsessi keskel tipptulemust hoopis sprindis. Õpetaja ei saa olla hea õpetaja liinitöölisena, kelle kohustus on täita etteantud reglemente ning mahtuda ministeeriumi seatud raamidesse. Kas meist keegi kujutab ette teadlast, kunstnikku, kirjanikku või heliloojat, kel on sissetulek vaid siis, kui ta kõnnib kultuuriministeeriumi paika pingutatud nööri ja standardeid mööda? Kas kunstniku väärtus selgub ajas või iga-aastasel maalivõistlusel?
Kas õpetamine on arengueelduste loomine ning arenguks vajalike teadmiste-oskuste edasiandmine või on õpetamine pidev võistlus parema koha nimel riigieksami tabelis? Mida ühiskond täna õpetajalt ootab?

Meie hea kooliharidus baseerub jätkuvalt õpetajate entusiasmil. Selmet arutleda selle üle, kui vähe võiks olla Eestis gümnaasiume ja kui tõhusaks võiks hariduskorraldus selle tagajärjel muutuda, oleks pigem põhjust otsida vaimuharimise jõudu õpetajatest ja nende toetamisest. Arutledes selle üle, kui head on suured gümnaasiumid, mis imevad endasse lähivaldade õpilased, võiks hetkeks mõelda, mis saab lastest, kelle kokkupuude koduga vähenema hakkab. 

Eliitharidust andvad suured gümnaasiumid on haridusmudel, mis põhineb arusaamal haridusest kui spordivõistlusest ning võib väikese rahvaarvuga riigis tekitada kasu asemel kahju. Teadmata on ka plaanitava koolireformi hind. Laste ja õpetajate koondamine suurtesse ja ratsionaalsetesse vabrikkoolidesse võib osutuda oluliselt kulukamaks kui ümberkorraldusele järgnev eeldatav sääst. Kaasnevatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest muutustest, mida gümnaasiumide sulgemine väiksemates kohtades kaasa võib tuua, me siinkohal ei räägigi.

Parim kapital on vaba õpetaja
Advokaatide ja arstide tööd ei reglementeeri detailideni justiits- ega sotsiaalministeerium, vaid valdkonna edukuse määravad ennekõike asjatundjate loomingulisus, teadmised, oskused ja võimekus. Sama vajame õpetajate puhul.

Mitte koolisüsteem ei vaja reformi, vaid õpetajakutse ootab selget sõnastamist ja seadustamist. Õpilasi ei õpeta koolid, vaid õpetajad. Õpetajate edetabelit ei trükita ajalehtedes, vaid heade õpetajate tunnustamine on kultuuri loomulik osa. Kõik me ju teame, kes olid meie koolis head õpetajad. Neid mäletatakse ja nendest räägitakse.

Me ju enamasti ei usu, et heade isiklike suhete aluseks perekonnas on korralik maja, autod, kallis nõudekomplekt ja tõukoer, ahvatlev köögimööbel, mullivann, aed, ideaalne prügileping, satelliitvastuvõtja ja Pärsia vaibad, mõned tuntud-hinnatud autorite maalid või graafilised lehed. Miks tehakse siis haridusasjade korraldamisel järeldusi, mis käivad kaarega mööda inimese ja kultuuri olemusest, ning püütakse jätkuvalt nende järgi toimida? Hariduskaupmeeste, hariduskapitalistide ja haridusspordi kohtunikena... mitte lihtsalt kultuursete inimestena.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.