Hvostov: Netikommentaator Lauri Vahtre juhtum

Mind on alati huvitanud, milline on ühe keskmise netikommentaatori psühholoogiline portree. Kolleegidelt olen kuulnud mitmesuguseid versioone. Kibestunud väikelinlane, tööl perset laiaks istuv ametnik… Need on vaid paljalt oletused, sest keegi kolleegidest ei tunne ühtegi reaalset “kommijat”.

Aga mina tean ühte (samas see ei tähenda, et ma tunneks teda). Eelmise aasta lõpus pidasin Rahvusraamatukogu kedagi arvutikasutajat taoliseks inimeseks. Ärge küsige, mille põhjal täpselt. Miski tema olekus reetis, et mees ei tuhni elektroonilises kataloogis teoste tellimise eesmärgil. Kiikasin üle tema õla. Mees skribas ajaleheveebi mingit teksti. Saatis selle ära, mõne aja möödudes kontrollis, kas keegi kaaskommenteerijatest on sellele reageerinud, siis kirjutas jälle…

Nähtus oli niivõrd paeluv, et ma kulutasin selle jälgimisele tükk aega. Jumala eest, nagu Fred Jüssi mõnda metsaelanikku vaadeldes. Ma ei tea sellest inimesest midagi, aga välise vaatluse ning empaatiavõime abil püüan tema mõttemaailma siseneda. Tunnistan, et edusammudest pole seni veel võimalik raporteerida. Aga ma pingutan edasi.

Jah, sõbrad, ühele (aja)kirjanikule on lihast ja luust netikommentaatori vaatlemine ülimalt põnev tegevus.

See oli sissejuhatus. Ma kirjutan tegelikult isikust, kes tegutseb meie netikülas Lauri Vahtre nime all. Ma ei väida sajaprotsendilise kindlusega, et tegemist ongi Riigikogu liikme ning tuntud stsenaristi ja õpikute autoriga, kelle Isamaaliit tunnistas 2008. aasta tegijaks. Netikommentaatori identiteedi kohta ei või iial teada.

Lauri Vahtre nime all kirjutava inimese tekstid lubavad siiski oletada, et tõenäoliselt ta ongi meie tuntud tööhiiglane, kes pingelise Riigikogu-töö kõrvalt jõuab veel mitut asja teha. Nagu näiteks kirjutada stsenaariume, selgitada nende põhjal vändatud linateoseid, hüpata kriitikutele turja…

Loe edasi Ekspressist