Hundiratas vallandas aplausi
Rändan ajas tagasi 1998. aasta kevadesse, mil ma pärast matemaatika süvaklassis õppimist hoopis kultuuri kasuks otsustasin. Kuna ma lavakunstikooli sisse ei saanud, mõtlesin, et lähen kergema vastupanu teed ja astun pedagoogilisse instituuti tantsujuhtimise erialale, kus mu tantsupedagoogist isa Mait Agu oli koreograafia õppetooli juhataja. Tunnistan üles, et ma ei läinud sinna huvist eriala vastu, vaid sellepärast et ei tahtnud sõjaväkke minna. Uskusin, et ega isa oma lihast poega ikka ukse taha jäta ja et saan tänu temale kerge vaevaga sisse.
Mõeldud, tehtud. Läksin katsetele, kus pidime nädal aega trenni tegema, eri tantsustiile õppima ja siis nädala lõpus ette näitama, mida keegi oskab. Isa käis ja tundis huvi, kuidas mul läheb, üldse rääkisime sel nädalal omavahel rohkem kui kunagi varem, igasugustest asjadest, eks ma vist jutu sees mainisin, et ei oska enam hundiratast teha.
Kõik oli väga tore, sain teise vooru, kus tuli ette näidata oma tantsukava.
Aastaid olin tegelnud võistlustantsuga, kutsusin tantsupartneri appi ja esitasime koos ühe tantsu. Komisjoni kuulusid kõik eriala õppejõud, saalis oli vanemate kursuste tudengeid ja vilistlasi, ühesõnaga täis maja. Esinemise järel ütles isa ootamatult – tema oli ka sisseastumiskomisjoni esimees –, et väga hea, kas ma tohin paluda, et viskaksite nüüd siin saalis ühe hundiratta. Vastasin veidi sarkastiliselt, et te võite paluda, aga kahjuks ma ei oska. Seepeale küsis isa, mis ma sellest arvan, et kui õppejõud harjutuse ette näitab, kas siis üliõpilane peab järele tegema. Vastasin, et loomulikult, selline see eriala ongi. Isa tõusis, võttis taskust mobiiltelefoni, pani selle toolile, võttis hoogu ja viskas uhke hundiratta, mille peale kõik aplodeerisid. „Nüüd on teie kord, tehke järele!” Mis mul üle jäi.
Hundiratast sellest ei tulnud, tuli rondaat, see tähendab, et tõukasin end kahelt käelt õhku, aga maandusin mõlemale jalale. Saalis puhkesid ovatsioonid, kõik karjusid ja plaksutasid. Aga sellega asi ei piirdunud. „Olen kuulnud, et tegelikult te ei tahagi tantsijaks saada,” jätkas isa, ja küsis midagi lavakooli katsete kohta.
See oli minu tookordsele suurele egole ja enesekindlusele täielik hoop, keskkooli äsja lõpetanu tunneb end ju kõige tähtsama inimesena maamunal, ja mina tundsin, et olen piisavalt hea, et sisse saada. Võtsin julguse kokku ja ütlesin saalitäie rahva ees, et arvan, et ma ei pea end rohkem tõestama. See julgustükk oleks mulle peaaegu ülikooli sissesaamise maksma läinud. Sain siiski viimasesse vooru, kus tuli öö otsa tantsuseadeid välja mõelda ja tantsida, olime üleval 40 tundi järjest. Olin väga väsinud, oma vitsad kätte saanud, see aeg oli tore olnud, tundsin, et kui mind vastu ei võta, ei juhtu midagi, võin aasta ka sõjaväes olla. Õnneks pääsesin kooli ning sealt algas mu tantsija ja tantsuõpetaja karjäär. Kui vahel arvatakse, et kooli sissesaamine läks tänu tuntud isale lihtsalt, võin, käsi südamel, öelda, et pigem nõudis ta minult teistest rohkem.
Artikkel on pärit Õpetajate Lehest http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5419
