Seadus kohustab küll praegugi metsa taastama, aga see seadus on deklaratiivne ning seda ei täideta. Keskkonnaministeeriumi andmetel on okaspuude osa taastatud metsast 10%, raiemahtudest moodustab okaspuumets aga 65-75 %. Need arvud ei ole omavahel võrreldavad.
Kui ministeeriumist öeldakse, et võiks veel rohkem raiuda ja et meil ei ole noormetsast puudus, et metsa pindala kogu aeg suureneb, siis ei võeta arvesse, et suurenemine toimub lehtpuu arvelt — põllud kasvavad võssa jne. Okaspuu kasvab märksa aeglasemalt.
Olukorra teeb hullemaks see, et raiekoormus ei jaotu ühtlaselt. 38% metsast (ca 800 0000 hektarit) on riigimets ja seal on asjad enamvähem korras. Ülejäänud ca 1,4 miljonit hektarit eramets ja just seal toimub enamus raiest.
Oleks siis, et tänasedki raiemahud püsima jäävad. Kuid olukord muutub järjest hullemaks, sest kõik eraomanikud ei ole maad veel enda kasutusse saanud. Seetõttu võib arvata, et raiemahud tõusevad tulevikus veelgi.
Meil suhtutakse metsa nii, et kui on küps, siis tuleks kohe maha raiuda. Metsakorralduskeskus on arvanud, et lähema 10 aasta jooksul võiks 38% metsast maha võtta. Ometi ei tähenda küpsus seda, et nüüd kohe metsa ära mädaneb ja seetõttu tuleb äkki majanduslikku kahju kanda. Valitsevaks kriteeriumiks on: “kõik, mis raha annab, tuleb kohe rahaks teha.”
Termini “metsa majandamine” sünonüümiks on saanud sõna raie. Arvatavasti jätkub meil kvaliteetpuitu veel 7-15 aastaks. Sealt edasi pole enam midagi teha. Ja mitte seetõttu, et meie metsad oleksid vanad või haiged, vaid seetõttu, et raiemahud kogu aeg suurenevad, viimastel aastatel on raiemaht tõusnud kolm korda.
Näen, et olukord muutub kogu aeg hullemaks. Pole vähimatki märki, et asi paraneks. Seadus peaks suutma lahendada just probleemseid olukordi, korraliku inimese jaoks polegi seadust vaja.
