1. Teekond teisele poolkerale
Viimane päev enne teeleminekut on alati üks lõputu virrvarr. Teha on jäänud ainult pisiasjad, kuid neid on tohutult palju.
Leivo ja Meelis said alles minekupäeval kätte saapad — eelmised, ehkki jalamõõdu järgi tellitud, osutusid liiga väikeseks jaa tuli välja vahetada. Airi pidi tormama Matkkasporti kassivõtit hankima, et kasse Bestardi saabaste järgi parajaks keerata. Apteegis pidi ta kui meie tohter niikuinii käima. Kaja kodus otsustas aga ukselink äkki katki minna, nii et seestpoolt ei saanud ust enam avada. Olukorra päästis proua Talvik, kes just tuli üle andma Buenos Aireses elavale tütrele saadetavat raamatut — väljapoolt sai ukse lahti ja siis jõudis juba ka Kaja isa linki parandama.
Osutus ka, et koostöö Delfiga on tekitanud meie vastu huvi ka teistes meediakanalites. Paraku oli kogu grupi kokkusaamine selles ülima kiirustamise õhkkonnas lootusetu ning nii edvistasid kaamerate ja mikrofonide ees need, kel parasjagu hetk aega.
Lennujaama jõudmine oli kõigi sekelduste järel juba tõeline kergendus. Ükskõik — mis maha jäi, see jäi ja enam sebimisega parandada ei saa. Valkuvõimaluste lõppemine võib olla tõeline kergendus!…
Lennujaama olid meid saatma tulnud varasemate matkade kaaslased, Matkaspordi tiim, Jaan Künnap ja palju teisi. Möödujais tekitas elevust ETV kaamera, kuhu Leivo kui grupijuht pidi kiiresti paari mõjuka lausega maha saama. [Pärast küll põdes ta terve Frankfurdi-lennu, et kas ikka sai piisavalt hästi].
Kuna suure Argentina peale võib jääda seitsmest eestlasest väheks, saatis sõber Juhus meiega samale lennule rännumees Meelis Luiksi, kel plaan käia omapäi vaatamas Iguasso juga ning kolada Tulemaal. Nii oli meid reisi alustades taas kokku õnnearv 7. Kristjan-Erik, kes oli liitunud ekspeditsiooniga alles siis, kui teistel juba lend broneeritud, ei saanud nimelt enam samale lennule pileteid ning lendas meist kaks päeva varem läbi Pariisi ja Santiago.
Lend Frankfurti möödus ootuspäraselt sündmusvaeselt ning eredaimaks emotsiooniks sai Frankfurdi lennujaama suuruse tunnetamine — mastaabivahe Tallinna lennujaamaga tundub suurem kui tollel Kihnu omaga. Iga mõne sekundi järel stardib siit lennuk pea igasse maailma nurka.
Buenos Airese lennuk valmistab aga väikese pettumuse. Pole siin iga istme juures televiisorit, mida varem kontinentidevahelisel lennul olnud mäletasid ning ka istmed ise olid väikesed ja kitsad, jalaruumi puudumisest rääkimata. Juba mõne tunni pärast seisime oma istmete lähedal püsti — nii oli ka parem kõik koos juttu ajada — kuni tuli stjuardess ja avaldas viisakalt arvamust, et kindlasti oleks palju parem, kui me istuksime. Jäime selles osas küll eriarvamusele, kuid kuna temast sõltus meie veini-, baileysi- ja tomatimahlasaak, siiski istusime.
Mingil hetkel saatsid Meelis ja Toomas mööda pingirida tagapool istuvale Airile — tema on meie grupi tohter — sõna, et nad tahaksid unerohtu. Meelis tundis lisaks huvi, kas neil rohtudel alkoholiga vastunäidustusi pole. Airi selgitas kenasti arstiteaduslikult, kuid Meeliseni jõudes kõlas teade napisõnaliselt: “Sina, Meelis, täna ei joo!” Mis muidugi oli nali, sest me kõik püsisime eesootavale raskele päevale mõeldes pigem range mõõdukuse kui veiniga liialdamise raames.
2. Buenos Aires, hiigellinn
Esmakohtumine BsAs-iga, nagu teda siin kõikjal lühendatakse, algas muidugi õhust. Ühel hetkel laius meie all röögatu hiigellinn, läbimõõt igas suunas vähemalt 100 km. Pindalalt küll väiksem kui Eesti, kuid inimesi elab siin pea 10 korda rohkem ehk üle 12 miljoni!! Märku lõunasse jõudmisest andsid äkki akna taga vilksatavad palmipuud, kui lennuk madalamale laskus, tundudes sõitvat otse äärelinnarajooni kivikatuste ja sinetavate basseinide kohal. Ja siis äkki olimegi maas, nii sujuvalt ja õnnelikult, et pardalolijatelt vallandus spontaanne aplaus.
Olime püüdlikult harjutanud abituid hispaaniakeelseid fraase stiilis “Puede ayudarme, donde esta el terminal de autobusõ”, et kohale jõudes hakata otsima Mendozasse jõudmiseks vajalikku bussijaama, kuid neid ei läinudki vaja. Esimene asi, mida lennujaamast välja jõudes nägime, oli üle rahvahulga peade lehvitav sinimustvalge, mida hoidis pikakasvuline härrasmees, Eesti aukonsul Argentinas Peet Pullisaar. Olime saatnud talle jõulukaardi kirjaga meie plaani kohta ning oma tiheda töögraafiku kõrvalt oli ta leidnud aega meile vastu tulla.
Veel enam, ta oli kaasa toonud ka proua Ivi Mettleri, kes meile imepäraseks asjaajamishaldjaks, giidiks ja teejuhiks hakkas.
Esimene käik oli valuutavahetusse ning Pullisaar manitses asjade juurde valvesse jääjail kottidel hoolega silm peal hoida. Meie kottide puhul oli see lihtne, sest asjad on meil pakitud kuude silmapaistvalt ühesugusesse pea pooleteise meetrisesse kattekotti ning sellest sinisest virnast ühe hiiglase märkamatu minemalohistamine vaevalt et õnnestub. Sellest hoolimata suhtume valvesse täie tõsidusega.
Valuutavahetus Argentinas pole mingi naljategu. Ka väikeste summade puhul küsitakse passi ja kirjutatakse andmed üles. Milleks? Keegi on lihtsalt käsu andnud, lööb Pullisaar käega. Käsk on ilmselgelt vanem kui meie ka siin maal ja tema algne põhjus ammu aegade hämarusse kadunud. Kui pass, siis pass, mis siin ikka pärida.
Üürime bussi — see tähendab Ivi üürib, meil jääb üle ainult püüda ta kiirest hispaaniakeelsest jutust aru saada — ja sõit läheb 40km kaugusel asuvasse Retiro linnaossa. Seal jätame oma kuus kotti hoiule selle bussi/taksofirma keskusse ning heatahtlik sohver viskab meid tasuta bussijaama, sest peab niikuinii sinna minema.
Mendozasse sõit võtab 10 tundi ja viib risti läbi kogu mandri — Lõuna-Ameerika hakkab sealt õnneks küll juba kitsamaks minema. Loomulikult oleme kaalunud bussi asemel ka lennukit, mis on enamvähem samas hinnaklassis ja sõit vältab 2 tundi, kuid jäime siiski bussi juurde. See võimaldab meil päeva Buenos Aireses veeta ning lahendab ööbimisküsimuse, sest magame bussis ja jõuame Mendozasse hommikul.
Eksib see, kes bussis magamise vaevuseid kogenuna meie otsust idiootseks peab. Linnadevaheline buss hiigellahmakas Argentinas on ettekujutamatult teine kui miniatuurses Eestis. Coche-cama ehk niiöelda magamisvaguni osas saad luksuslikust avarast ja pehmest istmest lahti voltida mugava voodi — ja ette rutates võib öelda, et pärast lennukiöö vintsutusi möödus kümme tundi seal märkamatult.
Asjad aetud, oli aeg sööma minna. Argentina on tuntud just oma suurepäraste lihatoitude poolest ning nii plaanisime valida loomulikult liharestorani. Turismiinfost soovitati kohta “Siga la Vaca”, kus 18 argentina raha [umbes 80 krooni eest) eest võib end lihast oimetuks süüa.
Koht õigustas talle tehtud reklaami suurepäraselt. 18 peeso eest võisid süüa nii palju kui jaksad, hinna sisse kuulus piiramatu kogus vett ja koolat ja kuni pudel veini inimese kohta. Algul tundus ehk pisut imelik keset päeva veini jooma hakata, aga Argentinas omandab söögikõrvane vein hoopis teise tähenduse kui Eestis: teda kulub rohke ülimaitsva liha kõrvale tõepoolest klaaside kaupa ja veini tavapärast pähehakkavat mõju peaaegu polegi.
Ja kasulikuks teadmiseks järgmistele Argentinasse tulijaile: siin on kombeks jätta arve juurde 10% jootraha.
Pidasime pika, kahe ja poole tunnise lõuna ja läksime Ivi juhatusel linna vaatama. Südasuvine ja neljapäeva pärastlõunane Buenos Aires ei ole küll oma melu täies hiilguses, aga väikese ettekujutuse tema ühest linnaosast siiski saime. Vanad kirikud ja katedraalid oma katoliiklikus klassikalises suurejoonelisuses, klaasist ja metallist modernsed kõrghooned, antiigipoed ja turistitänav Florida oma kerjuste, reklaamijagajate, moosekantide ja tangotantsijatega…
Pärast Ivi lahkumist kolasime veel omapead ringi ja maandusime lõpuks jalgu puhkama ühes cafeterias-cervezzerias ehk meie mõistes siis midagi kohviku ja pubi vahepealset.
Kottide järgi minnes oli suurim probleem, kuidas need bussijaama saada. Minivan, mida meile 5peesot per kott pakuti, pidi tulema alles 40 minuti pärast ja meil polnud enam nii palju aega. Siis osutati telefonile, et tellige taksod. Hispaania keeles, mamma mia?.. Telefonijutt sujus kuni selle kohani, kus dispetšer palus midagi vaadata. Mida? Lõpuks viskas keegi kogemata pilgu õue -ja taksod olidki juba kohal!
Taksodeks on siin väikesed Renault’d. Üks kott mahtus läbi häda pagasiruumi, kaks tagaistmele. Üks inimene väikeste seljakottide hunnikuga esiistmele, kaks kuhugi kottide otsa poolpikali taha — ja sõit taksojuhi lõbusa irvituse saatel läks lahti. Proovige Eestis järele teha! :)
Bussijaama olid meid saatma tulnud nii Peet kui Ivi. Busse Mendozasse väljus pea iga 10 minuti tagant,kuid kuna tegu on suvepuhkuste tippajaga, olime saanud oma kuueliikmelisele seltskonnale piletid kahe erineva bussi peale- kuskil polnud hommikul enam 6 vaba kohta.
Nagu öeldud, möödus öö bussis märkamatult. Hommikul aknast välja vaadates sinetasid silmapiiril juba mäed.
Mendozas kohtusime Kristjan-Erikuga, kelle kohalejõudmisest võiks teise samasuguse peatüki kirjutada. Nüüd läheme söögikraami kokku ostma ja loodame kohtuda ka Aconcagualt laskunud Toomas Grossiga.
Hasta la vista!
