Mida rohkem ma hingavate materjalide kohta uurinud olen, seda enam tundub, et tegemist on teemaga, mis on pigem tunnetatav kui spetsiaalsete mõõteriistadega mõõdetav. Ja seda tulenevalt sellest, et maja seinasisene niiskusliikumine on nii väike ning seda on raske millegagi mõõta, samas “tundub” palkmajas olemine parem kui korralikult aurutõkkekilega vooderdatud majas.

Niiskus — lisaks õhus leiduvatele gaasidele on õhus ka vett ja seda auru kujul. Niiskuseks nimetatakse õhus sisalduvat vett.

Absoluutne niiskus — absoluutset niiskust mõõdetakse grammides kuupmeetri õhu kohta ehk mitu grammi veeauru on ühes kuupmeetris õhus. Mida külmem on õhk, seda vähem suudab see veeauru endaga siduda. Näiteks +20 kraadine õhk suudab hoida endas 17,3 grammi veeauru, -20 kraadine õhk aga ainult 0,9 grammi.

Suhteline niiskus — on õhus oleva ja õhu temperatuurile vastava küllastava veeauru rõhu suhet, mis on väljendatud protsentides. Kuiva õhu suhteline niiskus on 0% ja veeauruga küllastatud õhul 100%. On võimalikud olukorrad, kus suhteline niiskus ületab 100%. Selline olukord, mida nimetatakse üleküllastuseks, võib esineda kõrgel õhus pilvede tekkeprotsessis või maapinna lähedal kaste tekkimisel.

Tuleb silmas pidada, et suhteline niiskus ei iseloomusta veeauru hulka õhus vaid näitab mitu protsenti moodustab olemasolev veeauru rõhk küllastuseks vajalikust. Elusorganismid sisaldavad vett ja kaotavad seda aurustumise käigus. Veekaotuse intensiivsust mõjutab ümbritseva õhu relatiivne niiskus ning enamik organisme on kohandunud mingile niiskusrežiimile.

Inimesele, paljudele loomadele ja samuti suurele hulgale kultuurtaimedele on hästi talutav suhteline niiskus 40 — 70 protsenti. Liiga madal või ka liiga kõrge relatiivne niiskus võivad selleks mittekohanenud organismile mõjuda kahjustavalt.

Kastepunkt — kui +20 kraadisele ja 100 protsendilise suhtelise niiskusega õhule lisada veel veeauru või langetada õhu temperatuuri, kondenseerub ülejäänud niiskus õhus ning langeb sademetena alla. See punkt või temperatuur, kus õhk ei suuda enam veeauru siduda ongi kastepunkt.

Niiskus liigub majast koos sooja õhuga välja ning kuskil seina sees, kus temperatuur on külmem, tekib kastepunkt. Kui niiskusel ei ole kuhugi minna, siis jääb niiskus seina/soojustuse sisse ning seina soojusjuhtivus ja küttekulud suurenevad. Samuti mõjub liigne niiskus halvasti puidust kandevkonstruktsioonidele. Puit hakkab mädanema ning kaotab oma tugevusomadused. Liigsest niiskusest saab vabaneda õhu ventileerimise teel. Kui majakarp on hingav, siis on liigsel niiskusel võimalik läbi seina välja pääseda. See niiskuse eraldumine ei ole aga kindlasti piisav, et majas oleks normaalne sisekliima. Selline “ventilatsioon” on pigem teoreetiline ning alateadlikult tajutav. Liialt niiske ning hapnikuvaene õhk peab majast kas loomuliku või sundventileerimise teel välja saama ning puhas õhk asemele.

Kõige naturaalsemaks ning samas ka hingavamaks loetakse palkehitist. Samas on ka kergplokk hingav ehitusmaterjal. Kõige paremini niiskusliikumist võimaldav kergplokk on Maxiti Fibo plokk. Kergplokist laotud sein on aga hingav seni, kuni see soojustatakse mineraal- või kivivillaga ja viimistletakse hingava krohvi või muu materjaliga. Kui kergplokist sein soojustada EPS (teisisõnu vahtpolüstüreen või penoplast) soojustusplaatidega, siis ei ole enam tegemist hingava konstruktsiooniga.

Kui hingav sein katta krohviga, on äärmiselt oluline, et krohv oleks selleks sobiv. Kui hingav maja karp viimistleda väljast poolt EPS pinnale mõeldud krohviga, on üsna kindel, et see krohv selles seinas ei püsi. Kui sisetemperatuur on kõrgem välistemperatuurist ning tekib soojus- niiskusliikumine, surub seest välja liikuv niiskus sobimatu krohvikihi seina küljest lahti.

Kui maja sisemine niiskus pääseb välisseintesse, on soovitav seinad väljapoolt nii soojustada/viimistleda, et niiskusel oleks võimalik seina seest väljuda. Teine variant on niiskusliikumine juba välisseina sisemistes kihtides peatada. Niimoodi ehitatakse puitkarkassmaju. Puust prusside vahel on soojustus, välimine pool soojustusest kaetakse tuuletõkkeplaadiga ning sisemine pool aurutõkke kilega. Sellise konstruktsiooni puhul on eriti oluline, et liigne õhuniiskus ventileerimise teel välja saaks.

Esimene märk liiga suurest suhtelisest õhuniiskusest on udused või lausa märjad aknaklaasid külma ilmaga. Klaasid on üldisest sisetemperatuurist külmemad, õhk jahtub klaasipinna lähedal ning niiskus kondenseerub klaasile.

Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et ehitustehniliselt ei ole väga oluline, kas konstruktsioon on hingav või mittehingav — ventileerima peab ikkagi. Oluline on see, mida sa ise valitud materjalist arvad ning kas materjali on õigesti kasutatud.