1920-l aastal kinnitas toonane Eesti Vabariik poole Tammealuse hiiealust maast tänase tagasitaotleja esivanematele, rikkudes sellega juba 16-sse sajandisse ulatuva ajalooga hiie terviklikkust. Hiiest on leitud ja ajaloolaste poolt uurimisväärseks peetud näiteks Eesti aladel haruldase koobassauna varemed, mille uurimiseks korraldatavad väljakaevamised hakkaksid sõltuma edaspidi maaomaniku suvast.
Seega peaks kultuuripärandi uurimiseks vajaliku nõusoleku saamiseks hakkama eraisikud pidama läbirääkimisi, sisuliselt riigi huvide kaitsmiseks?!
Kui pool Tammealuse hiiest peaks ka omanikule tagastatama, ei saa tema seal maastikukaitsealast tulenevate piirangute tõttu. ametlikult mitte midagi ehitada küll saaks aga hiiele saatuslikuks omaniku voli langetada puid.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagasitaotleja, Kaja Kanarbik on öelnud eelmise nädala Maalehes, et tagastamistaotlust esitades, ei teadnud ta, et tegemist on hiiemaaga. Subjekt oleks rahul ka asendusmaa eraldamisega. Otsuse vastu hiis õigusjärgsele omanikule tagastada, on oma pahameelt väljendanud nii kohalikud Virumaa elanikud, kui Eesti omausulisi esindav Taarausuliste ja Maausuliste Koda. Esimesed jääksid selle otsuste tagajärjel ilma õigusest külastada vabalt maalilist, Eestimaa Šveitsiks kutsutavat maastikukaitseala, maausulised aga sakraalmaast.
Vajadust leida kõiki osapooli rahuldav lahendus on toonitanud ka mitmed Eesti avaliku elu tegelased, nagu Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, Viljandi Kultuurikolledži rektor Anzori Barkalaja, Eesti Fennougristika Komitee esimees ja TÜ dotsent Tõnu Seilenthal, Eesti Instituudi direktor Lore Listra, Eesti Rahvaluule Arhiivi direktor Ergo-Hart Västrik, Soome Sugulasrahvaste Seltside Liidu esimees Jussi Santeri Junttila, kirjanik Kauksi Ülle, teadmamees Vigala Sass ning Viru-Nigula naabervaldade Aseri ja Sonda valla juhid. Samasugust soovi on oma allkirjadega väljendanud ka ligi 300 kohalikku elanikku. Lahendusi tekkinud olukorrale saab olla kolm: tagastada pool Tammealuse hiiest maa õigusjärgse omaniku järeltulijale. Ehkki tänased seadused keelavad kõnealusel maa-alal ehitamise, võivad ajad, seadused ja ametnikud muutuda. Ei ole ju ka teada ühtegi kirikut, mille edasine saatus sõltuks eraisiku suvast.
Teise lahendusena võiks maa, 1996-l aastal Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud ja hiljem täiendatud maa munitsipaliseerimise korra alusel munitsipaliseerida, kuna tegemist on sakraalasutuse maaga. Seda, et Tammealuse hiie puhul on tegemist maausulistele vajaliku paigaga on tunnistanud ka Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au.
Hiie munitsipaliseerimisega ei ole nõus jälle Lääne-Virumaal riiki esindav maavanem Marko Pomerants, kes väidab, et ei näe maa riigistamiseks ei piisavat põhjust.
Kui riigistamiseks ei ole põhjust, oleksid ju kõik osapooled rahul — proua Kanarbik saaks oma maad tagasi, riik kohutustuse oma alama ees täidetud ja maausuliste ja kohalike inimeste huve ei riivataks.
Kahjuks see pilt nii ilus ei ole ja riigivõimu esindavad ametnikud näitavad oma soovimatust lahendada tekkinud olukord tavalisest pisut loomingulisemalt. Ei käitunud ju Eesti Vabariik ka 81 aastat tagasi eetiliselt, andel pool hiiealust maad eraomandisse, kuid milleks siis seda viga automaatselt üle võtta?
Kolmas võimalus, mis tundub nagu kõige inimlikum, oleks õigustatud subjektile võrdväärse asendusmaa andmine ja vaidlusaluse maa riigistamine.
Selle lahenduse vastu väidab Viru-Nigula vallavanem, et proua Kanarbik olevat asendusmaa eraldamise taotlusega hiljaks jäänud.
Kas keegi kujutaks ette, et ühel päeval hakatakse Tallinna lauluväljakut kellelegi tagastama, kuna subjekt on oma asendusmaa taotluse esitamisega hiljaks jäänud? Kuigi, laulupidude traditsioon on hiiekohtade austamisega võrreldes ju lausa eile sündinud komme!
Käesoleval juhul näib, et riigi ja teda esindava ametnike prioriteediks ei ole mitte inimeste probleemide lahendamine vaid bürokraatia masinavärgi tõrgeteta tööhoos hoidmine. Omandireformi käsitlev seadusandluse mõistmine täies mahus on tänases Eestis jõukohane vaid käputäiele tippjuristile- selgemast selge, et tavaametniku ettevalmistus selles paragrahvide rägas piisavalt vaba orienteerumist ei võimalda.
Hiis on maausuline pühakoht, ja on sakraalrajatis nagu kirik, sünagoog ja mošee.
Nii maausulised kui maaomanikud on kannatanud erinevatel aegedel riigivõimu terrorit- ühel juhul mõõdeti pool pühakohast asunikutaluks, teisel juhul võeti see lihtsalt omanikult käest. Kas ei võiks siis tänane vabariik lõpetada kord alustatud ebaõigust ja anda subjektile, mis tema osa, ja seda maatükist, kust seda sobiks anda.
Jagada on hea, kui on mida jagada, sama lugu on mäletamisega. Viru-Nigula kohanimekaim — jõuluvana — annab näiteks ainult seda, mida ise kaasa toonud, ja Püha Nikolause järgi kirikuisade poolt nimetatud Viru-Nigula on tegelikult Hageda küla, mis asub Mahu kihelkonnas — kes mäletab…
