Hiina peidab oma olümpiasportlasi
Sportlasi peetakse avalikkuse eest kiivalt peidus. Eraviisilisi intervjuusid saada ei õnnestu, sportlased tuuakse rahvusvahelise meedia ette valve all. Neid ei tohi häirida ebameeldivate küsimustega boikoti, hormoonide või poliitika kohta.
Ateenas sai Hiina 32 kuldmedalit. Seekord tuleb saavutada vähemalt sama. Hiina sportlased on riigi toetusest rohkem sõltuvad kui kusagil mujal maailmas. Toetus lõpeb, kui sportlane ei ole edukas, ja kogu ülejäänud elu võib olla rikutud.
Olümpiamängud on Hiina jaoks vaateaken. Treeningprogrammidesse on investeeritud sadu miljoneid eurosid. Spordi kaudu võib Hiina näidata oma suurust ka muus vallas ja partei võib rinna ette lüüa.
Wimbledoni tenniseturniiril poolfinaali jõudnud Zheng Jie on üks suurtest lootustest. Pressikonverentsil rääkis ta, miks valis just tennise.
„Olin lapsena väga liikuv, aga tegelikult tegid valiku mu vanemad, sest olin lapsena väga kleenuke ja vanemad tahtsid, et saaksin tugevamaks.”
Koridoris pinniti talt küll muidki asju, nagu näiteks olümpiatule teekonnaga kaasnenud protestilaine kohta.
„Olümpiatõrvik sai oma teekonnal mõnede inimeste pärast palju kahetsusväärset tähelepanu. Ma ei usu, et see meid eriti mõjutab. Olümpiamängud peaksid olema rõõmus ja inimesi ühendav üritus ja sellest ei tohiks tekkida ebameeldivusi,” ütles Zheng Jie.
25-aastane 163 sentimeetri pikkune tennisetäht on Hiinas ristitud „kuldsüdameks”, sest ta annetas kogu Wimbledonis saadud auhinnaraha, üle 200 000 euro (üle 3 miljoni krooni) oma koduprovintsi Sichuani maavärina ohvritele. Aga millised on hiina sportlaste pinged kodupubliku ees?
„Kindlasti tunnen pingeid, sest olümpiamängudest on unistatud viimased 100 aastat ja need korraldatakse nüüd esimest korda Hiinas, aga nagu hiina vanasõna ütleb: mida rohkem pingeid, seda rohkem motivatsiooni. Tahaksin muuta pinged motivatsiooniks ja saada olümpiamängudel hea tulemuse,” ütles Zheng Jie.
