Roheline jäätis — ema tõi seda Rakvere linnast kilekoti sees. See oli midagi nii erilist ja mõnusat, et seda süües tundsime end kohe väga tublide ja eriliste lastena, kuna olime selle ju kindlasti kuidagi välja teeninud! Ehk mäletate teiegi seda piparmündimaitselist jäätist, mis oli nii võrratult pehme ja just selle õige ja piisavalt magusa maitsega.
Sai — armastasin hirmsasti saia. Selline kuldkollane kolme vaoga selja pealt. Lõikasin saiakannika ära, koukisin näppudega pehme osa välja, sõin selle isuga ära ja siis hakkasin järele jäänud koort nosima — minu meelest just nii oli sai kõige maitsvam. Enam aga sellist saia kahjuks ei tehta.
Kartuliviilud küpsetatuna pliidiplaadil- see oli minu aja kartulikrõps! Kartul kooriti, lõigati viiludeks ja pandi juba natuke jahtunud pliidi plaadi peale küpsema. Peale soola, mõne aja pärast keerata teine külg ja maius valmis!
Praetud kartulid — olin ka jube kartulimaias tegelane. Kartulid pidid moodustama vähemalt 80% minu söögist. Ema tehtud praekartulid pliidil särisemas — kuldkollased ja mõnusalt sibulased. Eriti maitsvad olid nad moosiga! Pole ise suutnud just selliseid valmis meisterdada, kuigi koguaeg püüan.
Esimene ja viimane Barbie — isa kinkis, kui oli meie juurest ära kolinud. Siis jäigi mulle mulje, et isa kolis kuhugile väga ägedasse ja toredasse kohta, kus selliseid asju palju on. See oli selle küla ainuke ja tõeline Barbie — jalad liikusid põlvest ja Barbi oli kummine, mitte plastmassist nagu edasised Sonjad või mis need olidki. Kui hiljem maalt ära kolisime, jäi Barbie maha. Mäletan, et nõudsin vanematelt et peame minu armsakesele kindlasti järele minema ja vist ka käisime…
Sinine huulepulk — naljakas, kuidas mulle maalapsele selline hullus pähe tuli, kuid igakord kui ema või isa linnas käis, käskisin neil mulle sinist huulepulka osta. Kuid igakord kui nad tagasi tulid, ütlesid nad, et nad ei suutnud seda leida. Ei tea, kas nad üldse vaevusid otsima? Kuid see hullus tulenes mul ühest plakatist, mis oli ühel naabril seinal. Suur kaunis plakat oli, kus naise pool nägu oli tavaline ja teine pool värvitud, kusjuures huuled olid sinised. Eks see tulenes ka selle ajastu punkaritest-eks ma tundnud juba siis, mis on moodne.
Kaunite piltidega kilekotid — üks mu õdedest tuli ühel päeval koju ja tal oli hunnik kilekotte, mis olid tugevast ja läikivast plastikust ja igaühel oli mõni kaunis pilt — punane auto, kirju lillemeri, kaunis looduspilt, mõni kaunis naine jne jne jne.
Mäletan, et lehitsesin neid kui mõnda huvitavat reisiraamatut! Olid alles kaunid pildid!
Leib moosiga ja sai või ning suhkruga — need olid ka peamised maiused, millest saime meie maalapsed oma magusa isu täis. Ja oi kui maitsvad nad olid!
Moosiga näts — ei mäleta mina, mis firma omad need olid. Eks vist Kalev oli, aga mäletan oma esimest reakstiooni, kui sain esimest korda maitsta Orbiti nätsupadjakest. Oma lapsearuga mõtlesin: “No mis jama näts see veel on! Kõik on nii vaimustuses! Aga miks sellest siis moos välja ei tule!”
Jätkaksin veel pikalt, kuid kes seda kõike ikka läbi lugeda jõuaks. Oluline asi, mis sellest ajast mäletan, oli see, et nautisime kõike — ka moosiga leiba!
