Heiki Valner: Loomakaitsja võib vabalt olla ka lihasööja!

 (63)
Heiki Valner: Loomakaitsja võib vabalt olla ka lihasööja!
Foto: Andres Putting

Viimasel ajal võtavad äärmuslikud loomakaitsjad aina rohkem sõna. Lihasööjad tembeldatakse mitteeetilisteks inimesteks ja pannakse vaata et mõrtsukatega ühele pulgale.

Nii mõnigi „murunäksija“ keelab ka oma lapsel igasuguse loomse toodangu tarbimise — kaitseb loomi. Lapse õigus täisväärtuslikule toidule jäetakse tahaplaanile.

Eriti just kasvav organism vajab aga normaalseks arenguks mitmekülgset toitu ja lihatoitude keelamisel jäävad olulised komponendid saamata. Kuigi see on juba otseselt lastekaitse pärusmaa, siis ometigi pole sellekohasest teavitustööst kuulda suurt midagi. Ikka ja jälle on loomakaitsjatelt leheveergudel vaid taimetoidu kui ainuõige toitumisviisi ülistuskõned. Lihasööjad kui ajast ja arust ürginimesed tallutakse armutult mutta.

Klass omaette on vegaanid, kes vähemalt oma jutu järgi on kõigist loomset päritolu saadustest ja toodetest loobunud. Kuigi liha-, muna- ja piimatoodete söömisest tõesti loobutakse, siis pahatihti loomanahast jalavarje siiski ära ei põlata. Ka lihakeeld pole tegelikult absoluutne. Oma kallile kutsale või kiisule näiteks liha ei keelata. Lemmikloomale ostetakse poest rahulikult lihakonserv ja sedapuhku pardi, jänku või veise eluõigus neid ei koti. Kas pole huvitav?

Ameerika äärmuslik loomakaitseorganisatsioon PETA läheb aga veelgi kaugemale ja soovitab feministide kisa kartmata jäätist hoopistükkis naiste rinnapiimast tootma hakata. Löödagu mind või risti, aga mina eelistan siiski jääda vana hea lehmapiima ja sellest valmistatud plombiiri juurde. Loodetavasti pole ka lehmal selle vastu midagi.

Iga taimetoitlase toidulaual on aukohal sojatooted. Neid läheb aina rohkem vaja ja näiteks Mehhikos langetatakse juba lausa vihmametsi, et uute sojapõldude tarbeks maad saada. Vihmametsad on teadupärast aga ühed liigirikkamad ökosüsteemid meie planeedil. Hävitades vihmametsad, määrame hukule ka neis elavad sulelised, karvased jt elukad ning asi on loomakaitsest ikka väga kaugel.

Tegelikult on asi ka inimese kaitsest kaugel — lugesin ühte artiklit, milles väideti, et Mehhiko sojapõldude rajamisel kasutatakse ka laste ja lausa orjade tööjõudu. See peaks ju igal juhul taunitav olema või kuidas?

Iga korralik taimetoitlane kannab vaid naftast või puuvillast toodetuid riideid. Kas aga puuvill on ikka nii loomasõbralik kui arvatakse? Kasahstanis ja Uzbekistanis asuv Araal oli näiteks kunagi suuruselt maailma neljas järv. Nõukogude Liidu ajal hakati aga sinna voolavate jõgede vett puuvillaistanduste kastmiseks kasutama. Araali meri hakkas kuivama ja koos sellega hävines ka unikaalne ökosüsteem. Tuhanded veeelukad lakkasid eksisteerimast ja koos nendega läksid looja karja ka merest toitu saavad vee- ja rändlinnud. Järeldused on lihtsad — säästes siinse looma elu, paneme löögi alla tuhandete kilomeetite kaugusel elavad liigid.

Meeldib või mitte, aga ilma loomsete toiduainete ja toodeteta inimkond veel hakkama ei saa. Eriti kehtib see pimedal ja külmal põhjamaal elavate inimeste kohta. Liha on inimese üks tähtsamaid toiduaineid, millest saame hädavajalikke loomseid rasvu ja valke ning mineraalaineid. Lihal on ka kõrge energeetiline väärtus.

Loomade kaitsmine ja liha tootmine ei tähenda aga ilmtingimata vastuolu. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) kui liberaalse loomakaitse põhimõtte kandja, ei võitle liha tootmise ega tarbimise vastu. Ka eetilise ja seadusekuuleka jahipidamise vastu pole liidu liikmetel midagi. See ei tähenda loomulikult seda, et loomade heaolu ja õiguste eest ei peaks võitlema.

Tänapäeval tarbitakse enamasti vaid intensiivtootmises kasvatatud loomade liha. Masstoodang tähendab aga pahatihti, et tapaloomade heaolu ja pidamistingimused on n-ö sajandajärgulised, sest nõuavad lisakulutusi. ELL-i hinnagul tuleb need kulutused aga teha. Ka põllumajandusloomadele tuleb tagada liigiomast käitumist võimaldavad pidamistingimused ja neile ei tohi põhjustada välditavaid kannatusi.

Tapmise peab läbi viima nii, et looma surm oleks silmapilkne ja valutu. Loomade transportimist tuleb vähendada niipalju kui võimalik ning pikamaatransport tuleks asendada rümpade transportimisega. Lihtsad tõed ja nõudmised, mille vastu ei vaidle vast keegi.

Loe veel

Vanadel indiaanlastel oli komme pärast looma surmamist ta hingelt andeks paluda. Tapeti ta ju olude sunnil, et ise ellu jääda. Loomi koheldi austusega, sest inimene sõltus loomast. Kuigi ka tänapäeval on inimkond suures osas elus just tänu loomadele, siis austus nende vastu on kadunud. Söögiks kasvatatav tapaloom oleks aga justkui hoopis madalamajärgulisem olend, kellele humaansus ja kaastunne üldse kehtima ei peaks. See on väär ja ülekohtune.

Paljud linnastunud inimesed puutuvad loomadega kokku ehk vaid lihaleti ees ega vaevugi mõtlema, mis tingimustes nad elasid või kuidas nad tapeti. Ometigi, lõpptarbijana võiks ju huvi tunda, mida endale sisse ajama hakatakse.

Vaatamata taimetoitlaste ajupesule olen siiski veendunud, et pikalt me siin põhjamaal juurikaid näksides vastu ei peaks. Igal nädalal üheks päevaks lihast loobumine aga kindlasti paha ei teeks. Palju loomi jääks ellu ja ka enda tervisele oleks kasulikum.

Vaatamata kaastundele toiduahelasse kuuluvate loomade vastu, ma siiski söön neid. Maakeral on asjad juba nii sätitud, et alati pistab keegi kellegi nahka ja surm käib elu juurde. Olen ma aga sellepärast halvem inimene? Vaevalt küll. Taimetoitlastel puudub igasugune õigus mind toitumistava järgi halvustama hakata!

Autor on Eestimaa Loomakaitse Liidu president.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare