Heiki Valner: Kuidas on võimalik, et e-Eestis märgitakse kiipidega loomade omanike nimesid vaid vallaametniku kaustikusse?!

 (38)
Loomakaitse liidu taasasutamine
Loomakaitse liidu taasasutamineFoto: Andres Putting

Meeldib see või mitte, aga teinekord juhtub nii, et lemmikloomad kavaldavad meid üle ja panevad plehku. Nende üles leidmine on aga raskemast raskem, sest kiibitud loomad on kas kantud mõnda kohalikku registrisse või on jäetud raha kokkuhoiu eesmärgil üldse registrisse kandmata. Tühipaljast kiibist pole seega mingit kasu.

Enamus Eesti omavalitsustest nõuab koera-ja kassipidamiseeskirjades, et koerad peavad olema märgistatud ja vähemalt kohalikku registrisse kantud. Mingisse kladesse kritseldatud  „kohalikud registrid" on aga täiesti mõttetud, sest näiteks mõne mulgimaalase Hiiumaal ära kadunud koera sealt ei leia ja kohe kindlasti ei hakka vallaametnik ka 215 omavalitsust läbi helistama ning kontrollima millisest piirkonnast peni võiks pärit olla.

Meil on ka paar toimivat registrit - Eesti lemmiklooma register ja kohalike omavalitsuste lemmikloomade register. Paraku on nendega liitunud vaid 37 omavalitsust ning ülejäänud KOVid peavad nö vihikuregistrit või puudub neil üldse ülevaade oma piirkonnas elavate lemmikloomade kohta. Lisaks töötab Eestis veel ka kennelliidu register, aga sinna kantakse vaid tõukoeri ning „le graanzide" omanikel pole sest vähematki abi.

Tagatipuks eksisteerib ka tasuline üleeuroopaline register EuroPetNet. Eesti andmebaasidest on sellega ühinenud aga vaid Eesti lemmikloomaregister ja teiste registrite asukad jäävadki võõrsil olles leidmata. Tohuvabohu on suur ja sellest ei saa aru ei tavainimesed ega isegi ametnikud. Eestimaa Loomakaitse Liidu hinnangul lahendaks paljud lemmikloomadega seotud probleemid üleriigiline kiipimiskohustus ja ühe ühtse registri loomine, mis oleks seotud ka EuroPetNetiga. Paraku senini pole vastavasisulised ettepanekud nii riigipeade kui seaduseloojate poolt toetust leidnud.

Seotud lood:

Paljud omavalitsused ei soovi registritega liituda, sest ei pea seda kasulikuks ning tagatipuks ei kuuluvat vabalt ringi jooksvad penid ka „avaliku huvi" valdkonda! Tallinna linna kogemus räägib aga sellele vastu. Kiipimise kohustus kehtestati pealinnas 2006. aasta augustis  ja koerte püüdmisele ning hoidmisele kulunud summad vähenesid lausa 29 korda!

Näiteks 2012. aastal tagastati 57 protsenti Tallinnast püütud hulkuvatest koertest omanikule ning nende hoidmise eest loomade varjupaigas on maksnud looma omanik, mitte Tallinna linn. Seega võib pidada kiipimise kohustuse sisse viimist kindlalt üheks mõjusaimaks koerapidamise kultuuri edendamise meetmeks. Alates järgmisest aastast nõutakse Tallinnas ka kasside kiipimist ja registrisse kandmist.

Sügis on kohe ukse ees ja loomade varjupaikadele tähendab see taas hüljatud lemmikloomade horde. Eestis on nimelt tavaks, et paljud inimesed unustavad „suveks võetud" lemmikud maakodudesse maha ja sõidavad rahumeeli oma linnakorteritesse talvituma. Kuna hüljatud loomade omanikke pole võimalik tuvastada, siis seaduse kohaselt peab nendega edasi tegelema kohalik omavalitsus. See aga tähendab taas maksumaksja raha mõttetut raiskamist ning need summad pole teps mitte väiksed, mis igaaastaselt korstnasse lendavad.

Nii mõnedki inimesed jätavad oma lemmiku kiipimata, sest kardavad et miniatuurne tehnikavidin võib looma tervisele kahjulik olla. Paranoilisemad kodanikud aga lausa kardavad, et kiip võimaldab riigi jõustruktuuridel nende tegemisi pealt kuulata ja jälgida. Loomaarstid kinnitavad, et neil hirmudel pole alust ning kiip on loomale täiesti ohutu - riisitera suurune elektronseade ei kiirga ega erita kahjulikke aineid. Kiibile on kantud vaid unikaalne 11-kohaline numbrikombinatsioon, mida saab lugeda spetsiaalse aparaadiga. Ühelgi loomal pole kiipi vaja igapäevaselt ning kiip paigaldatakse vaid juhuks, kui midagi juhtub ja loom ära kaob.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare